Köhisin, aga ei väsinud

Köharohu purk saab varsti tühjaks, aga köha pole üle läinud. Turniiril sain kahes viimases voorus võidud köhast hoolimata. Viimases voorus mängu ajal ma ühtegi korda ei köhinud, aga vastase alistumise peale tuli kohe köhahoog ja oli vaja ka nina nuusata. Vastane alistus üks käik enne matti. See mäng otsustas kolmanda koha medali saatuse. Kui ma poleks võitnud, oleks nüüd neljandaks jäänul tulnud üks näitaja parem ja ta oleks tulnud kolmandaks. Võib rääkida ka sellest, et minu mäng otsustas esikoha saatuse. Tartu meistriks tulnu vastu oli mul turniiril vist ainukesena võiduseis, aga selle mängisin maha. Kui sama mängija eelmine kord Tartu pika male meistriks tuli, oli samuti otsustav mäng minuga, kuigi juba esimeses voorus. Võibolla õnnestub mul tema vastu häid seise saada sellepärast, et olen ühte temaga mängitud partiid analüüsinud pikemalt kui ühtegi teist enda partiid. Kuigi hiljem oleme mänginud muid avanguvariante. Analüüsitud variandiga tuli ükskord võit vastase vastu, kellele ma muidu välgus ja kiirmales aasta otsa ainult kaotasin. Siis ta läks hüsteeriasse ja ütles, et sada aastat pole omavahelist mängu kaotanud. Eile lõppenud turniiril sain tema vastu küll jälle võiduseisust viigi, aga pikas males on mul temaga alati natuke paremini läinud. Varsti tulevad Tartu välkmale meistrivõistlused, aga sinna ma ei lähe. Nendel, kes on tugevamad välkmales, jäävad meelde ainult välkmale tulemused, mitte see, kui neid pikas mängus võita. Välkmale on minu meelest mõttetum tegevus, umbes nagu välkteadus. Eile turniiri lõpul kohtunik rääkis, et oli pikk ja väsitav turniir, aga mina küll mingit väsimust ei tunne. Päevas ei olnud üle ühe vooru ja vahepeal olid veel puhkepäevad. Ainult mängupäevade õhtutel tuli uni aeglasemalt. Varem olen arvanud, et und rikub eel seisvale mängule mõtlemine, aga selle turniiri ajal oli pärast mänge raskem magada kui enne mänge. Kui voorud oleks olnud hommikuti, oleks olnud arvatavasti vastupidi.