Esimene kelgutamine

Paljud inimesed oskavad öelda, mis on nende esimene mälestus. Mina seda ei tea. Aga tõenäoline on, et esimene mälestus käib kelgutamise kohta. Sel juhul toimus see kelgutamine juba üheaastaselt. Olime kolinud uude korterisse Kaunase puiesteel, kus meie maja vastas oli kaks lasteada, üks neist oli tol ajal pruuni ja teine valget värvi. Otse meie maja vastu jäi pruun lasteaed. Selle taga oli kelgumägi. Kui ma sinna esimest korda kelgutama läksin, ei tundnud ma seal ühtegi last. Ühte isa mulle tutvustas sõnadega: "See on Ene." Enel oli peas ümmargune valge müts. Ta elas otse meie korteri all. Kui kelgutamine oleks toimunud kolimisest aasta hiljem, oleksin pidanud juba teda tundma. Mäest sõitsime meie perest alla mina ja õde. Venda veel ei olnud. Meil oli kaks kelku - plastmassist salvokas ning metallraami ja puulaudadega kelk. Õde oli minust küll ainult kolm aastat vanem, aga oskas kõndida nii palju paremini, et sel ajal, mis mina üks kord mäe otsa ronisin, sõitis tema mitu korda alla. Võibolla ma ronisin ka libedamat külge mööda. Kui eelmine aasta keskkooliklassi kokkutulekul minu mälu kiitma hakati, siis rääkisin, et mäletan isegi seda kelgutamist. Aga need, kellel endal lapsi oli, ei tahtnud uskuda, et see üheaastaselt oleks olnud. Minu vennapojad olid samal ajal samuti üheaastased ja mina tean, et üks neist hakkas kõndima oma esimesel sünnipäeval. Ja mulle öeldi, et nad käisid ka kelgutamas. Klassikokkutulekul seati kahtluse alla veel ka see, et kuidas ma sain loendada, et õde minust rohkem kordi alla sõitis. Aga ma ei pidanudki ise loendama, kui minu tähelepanu sellele juhiti. Kevadel sain juba kaheaastaseks. Seda, kuidas ma kaheaastane olin, mäletan päris kindlasti. Ja mäletan ka, et lapsena tundus mulle, et kõigepealt oli talv, siis tuli lõpmatult pikk soe aastaaeg ning kui lumi maha tuli, mõtlesin, et ükskord juba oli talv. Nii et esimesed mälestused peaksid olema talvest. Enel ja tema vanemal õel Riinal oli veel must koer nimega Tont. Seda mäletan ka, kui ma polnud seda koera veel ühtegi korda näinud, aga kodus öeldi: "Pille ütles, et meie all elab must koer, kelle nimi on Tont." See oli ilmselt samal aastal natuke hiljem. Ja kui kevadel olid maja ees muruplatsidel mullahunnikud, mida polnud veel laiali lükatud, ja mina ühte koera nähes ronisin mullahunniku otsa, arvates, et siis ta mind kätte ei saa, oli ilmselt sama aasta kevadel, kui uue maja juurde mulda toodi. Minu meelest ema on rääkinud, nagu need mullahunnikud oleks seal tõesti olnud ehitamise järel.