Eksamid ja protestid

Mulle pakuti võimalust hakata "Postimehele" kaastööd tegema. Arvasin, et kirjutada on palju. Aga kui tahtsin kirjutamist alustada, ei tulnud esialgu mõtteid, millest kirjutada. Eurovastased rääkisid, et on kasutatud näidet, et kahe Saksamaa väljavedu kokku ületas Euroopa Liidu väljavedu, aga võimukandjad küsivad sellest kuuldes, mis jutt see on. Olin seda näidet ühest raamatust lugenud ja ise ka kasutanud. Eurovastased tõid veel teise näite, mida ma olin samuti kasutanud. Selle kohta pidavat võimukandjad samuti ütlema, et mis jutt see on. Mõtlesin, et ajalehes ei ole mõtet Euroopa Liidust kirjutada, sest enamusele lugejatele see teema midagi ei paku.

*
Seisin aknal. All seisis kari tüdrukuid, kes vaatasid üles minu poole. Üks ütles, et las ta proovib ära arvata, mida ma mõtlen. Ma ei näinud, kellel suu liikus. Ütlesin, et ma ei arva isegi seda ära, kes räägib. Läksin trepist üles, et minna eksamile. Eksam pidi toimuma viimasel korrusel. Aga trepp ei viinud sinna välja, vaid keeras enne alla tagasi. Proovisin uuesti. Jõudsin ühe mehe kannul viimasele korrusele välja. Mees avas ukse. Otse ukse taga istusid kooli direktor ja üks õpetaja. Direktor küsis sellelt mehelt midagi karmi häälega. Nii karmi hääle peale hakkasin ennast halvasti tundma. Hakkasin juukseid kammima, et direktor minuga ei pahandaks. Kui Klaus eksamitöö kirjutamise lõpetas ja selle ühe naise kätte andis, küsis naine, kas Klausil oli staaride piltidega vihik kaasas. Klaus oli eksamitöö illustreerimiseks selle külge fotosid kleepinud. Järgmisena hakkasin eksamit tegema mina. Eksami sooritamiseks tuli kasutada ühte elektroonikaseadet. Aga enne, kui ma midagi vastata jõudsin, sai vastamiseks lubatud aeg juba täis. Seda oli olnud paar minutit. Sain vihaseks. Seletasin, et kõigepealt peab olema aega aparaadiga harjumiseks. Nii kiiresti saaks vastata Inglismaal või Prantsusmaal, kus ollakse selle aparaadiga harjunud, aga mitte Eestis, kus see on uus. Kütsin rahvahulgas viha üles ja hakati süüdlast karistama. Ta tõsteti üles majaseinale ja taheti talle lõpp peale teha. Mina palusin, et ta siiski ellu jäetaks. Kirjutasin protesti, et ma tahan eksamit uuesti teha. Kõigepealt lasti mul teha katse, kas mind tasub uuesti eksamile lasta. Kuna sain kümme protsenti maksimaalsetest punktidest, siis lasti. Seejärel tegin suulise eksami, kus sain 40 protsenti. Ja järgnes kirjalik test, kus sain 90 protsenti. Ei, 100. Helina jaoks oleks sellise tulemuse saavutamine lihtne olnud, aga mulle oli see suur saavutus. Eksami tulemusel võeti mind sellesse Prantsusmaa ülikooli vastu. Kirjutasin uue protesti, et suulise eksami puhul pandi mulle liiga madal hinne eelarvamuste tõttu minu kui mässulise suhtes. Kirjutasin, et ma väga kahetsen, et ma esimese eksamitegemise ebaõnnestumise järel mässu alustasin. Sain ka suulise eksami veelkord teha ja nüüd sain 50 protsenti. Kui ma esimese protesti kirjutasin, pöördus Prantsusmaa president ülikooli poole, et ülikool ei lubaks minusugusel eksamit uuesti teha. Ülikool ei täitnud tema soovi. Kõigi protestide ja eksamitulemuste kohta ilmusid ajalehtedes artiklid. Ülikool lasi mul kõigepealt teha intelligentsustesti. Ja kuna selle tulemusel selgus, et mul on kõrge IQ, siis teatas ülikool, et selgus, et mul tasub lasta eksamit uuesti teha, sest mul võib olla eriandeid. Aga kui vastuseks minu protestile lubati mul suulist eksamit teist korda teha, siis teatati ühtlasi, et eksami tulemusel võib minu hinne ka langeda. Enne eksami uut sooritamist olin sissesaajate hulgas, aga kui tulemus oleks natukenegi langenud, oleksin välja langenud. Sain sisse üsna napilt, sest sinna ülikooli oli tihe konkurents.