Raamat anonüümsele lugejale

Luuletuste kohta olen öelnud, et kirjutan neid nii, et endale meeldiks. Blogi kohta, et kirjutan seda enda jaoks. Raamatust ja blogist ei tea ka ette, kes seda peale enda lugeda võib. Kirja kirjutan konkreetsemale inimesele ja siis arvestan rohkem, mida ma talle varem olen kirjutanud ja mida ta vastanud on. Nii tuleb välja, justkui oleks avalikult ilmuv raamat rohkem enda jaoks mõeldud kui salajane kiri. Tegelikult kui rääkida kellegagi nii, kuidas endale meeldib, siis võivad ka meeldida erinevad asjad. Võib meeldida last õpetada või siis endast targemale inimesele küsimusi esitada. Kui kirjutada Napoleonist, siis tuleb ikkagi valida, mis tasemel lugejale kirjutada. Võib kirjutada lapsele, kes pole veel Napoleonist kuulnudki. Või täiskasvanule, kes on temast juba palju kordi kuulnud. Või ajaloolasele, kes on Napoleoni kohta paar raamatut läbi lugenud. Või Napoleoni spetsialistile, kes on ise tema kohta uurimistöid kirjutanud. Kui kirjutada endale ja see avalikult kättesaadavaks teha, siis on see ühtlasi mõeldud endaga võrdsele inimesele. Kui ma kirjutan blogis erinevatel teemadel, siis erinevaid sissekandeid sobib lugeda erinevatel inimestel. Kui raamat on väga terviklik, siis tulemus võib olla, et mõni lugeja ei leia sealt enda jaoks midagi. Kui autorile heidetakse ette, et raamat on ebaühtlane, siis lugeja sealt midagi ilmselt leidis. Need peatükid, kust ei leia, võib vahele jätta.