Kohupiimakauss

Pidin Jürgen I-ga ühe Tartu pingi juures kokku saama. Istusin seal ja ootasin. Kuni teda ei tulnud, tegin tööd, mis tähendas raamatute lugemist. Oli pime. Kui ta tuli, siis rääkisin, et Jürgen L. käis mulle Tallinnast töö jaoks materjale toomas. Jürgen I. ütles, et kõike, mida kontoriametnikud teevad, ei peaks tööks nimetama. Mõtlesin, et võiks vastata, et tööks saab nimetada igasugust tegevust. Alguses sain aru, et ta tahab öelda, et minu tegevus ei ole töö, sest ma saan selle eest vähe raha, siis hoopis, et tema arvates kontoriametnikud minuga võrreldes löövad aega surnuks. Kodus märkasin, et mul on pükste peal tohutult palju piparkoogitaigna plekke. Hakkasin neid sööma. Määrdunud pükstega olin vist halva mulje jätnud. Aga vist siiski mitte, sest oli olnud nii pime, et plekid ei paistnud välja.

*
Ariel helistas oma emale Saksamaale. Ta ütles, et ema sealt hiina portselanist kohupiimakausi tooks. Kauss jõudis kohale ja hakati katma lauda. Mõtlesin, et ma ei ole siis ainuke, kes kohupiima sööb. Aga see oli ka loogiline, sest kui poodides kohupiima müüdi, pidi keegi seda sööma. Söögiaeg hakkas jälle enne pihta, kui ma päevariided selga panna jõudsin. Istusin suure laua taga pidžaama väel. Päevariideid hoidsin kõrvaltoolil, aga nii ei saanud sinna keegi istuda.