Iibe reguleerimine

Praegu muretsetakse eestlaste väikese rahvaarvu pärast, aga 18. sajandi lõpus, kui rahvaarv oli praegusest väiksem, peeti maad ülerahvastatuks. Vahe on siiski selles, et 18. sajandi lõpus oli tendents kasvu ja praegu kahanemise suunas. Siis peeti ülerahvastatust majanduslikult kahjulikuks. Võibolla selle üle kaevanud sakslased mõtlesid ka, et kui eestlaste arv kasvab, siis on nende ülestõuse raskem maha suruda.

On viidatud sellele, et Islandi rahvaarv on Eesti omast väiksem, aga nad saavad hästi hakkama. Aga sel juhul tuleb ikkagi millalgi rahvaarvu langus pidama saada, muidu võib välja arvutada, millal ta nulli jõuab. Islandil pealegi on suur panganduskriis olnud. Sõjaväe puudumist nad saavad endale lubada sellepärast, et neil ei ole Eestiga võrreldavas läheduses ühtegi agressiivset suurriiki, aga Eestile oleks vähemalt sõjalises mõttes suurem rahvaarv kasuks. Rohelisest seisukohast jälle väga suur väga hea ei oleks.

Ajal, kui rahvas ei saa oma iibega rahul olla, tuleb seda kuidagi reguleerida. Ühe variandina on pakutud lastetusmaksu. Selle miinus oleks, et selle puhul võiks ähvardada inimesi karistus halva tervise eest või nõudmine saada haigeid lapsi. Astmelist tulumaksu on kritiseeritud selle eest, et see karistaks inimesi töö tegemise eest. Aga kui tulumaksu astmed võtaks arvesse sissetuleku suuruse asemel ülalpeetavate perekonnaliikmete arvu, siis oleks see töö tegemise eest premeerimine ja koduste tööde väärtustamine. On pakutud, et lasterikkamatele peredele võiks anda valimistel rohkem hääli. See võib inimest vähem stimuleerida kui raha, sest kõik ei tahagi räpase poliitika eest vastust võtta. Kui inimesel on lapsi, siis võib tema vastutustunne küll suureneda, aga vaba aja puudumise tõttu võib samas asjatundlikkus poliitika alal langeda.