Saatkond lossi külge

Kohtusin ühe naisega. Pärast seda kirjutasin paberile mõned emotsionaalsed read. Ma ei mõelnud, millest ma kirjutan, aga kui kiri valmis oli, siis võis aimata, et see oli kuidagi selle naisega seotud. Pärast seda ei saanud mitu inimest ühelgi ööl magada ja võis oodata nende surma. Eriti kannatas selle naise isa. Lõpuks põletasin kirja ära, mille järel inimeste uni läks jälle heaks. Ma polnud kirja kellelegi näidanud, aga üks inimene oli seda ise salaja tooli alt lugemas käinud. Kirja kirjutamist ei pandud mulle pahaks, sest see näitas ainult, et naine tekitas minus positiivseid emotsioone. Suhtumiste kujunemine ja nende välja paistmine oli paratamatu.

*
Tahtsin arvutit käima panna. Klaus ütles, et praegu on kõik arvutid sellised, mille käivitamiseks on lisaseadet vaja. Mõtlesin, et nad on selliseks aetud ärilistel kaalutlustel, et saaks müia kõigile ühe arvuti asemel kaks. Tegelikult oli asi selles, et viirused olid läinud nii hirmsaks, et oli vaja varasemast rohkem ettevaatusabinõusid. Minu väike arvuti oli veel lisaseadmeta käivitatav.

*
Leidsin oma pruuni Mõmmi põranda juurest teistest madalamast mänguasjakastist üles. Sellel ei olnud katki mitte enam ainult jalad, vaid nüüd oli pragu ka kaela juures. Jalad olid katki läinud esimest korda juba esimesel päeval ja siis oli ema nad esialgu kinni õmmelnud. Mõtlesin, et nüüd proovin ise õmmelda. Aga siis nägin, et jalad ongi juba õmmeldud, ainult kael on katki. Rääkisin, et ma arvasin vahepeal, et Mõmmi on ära visatud ja kirjutasin tast luuletuse. Siis leidis ema selle üles. Olin selle üle rõõmus, aga ema viskas ta kohe uuesti ära. Nüüd tegin Mõmmist foto, et oleks vähemalt mingi mälestus, kui ema peaks ta jälle ära viskama. Rääkisin, et mul oli kolm mõmmit - suur pruun, väike kollane Mesikaru ja Potsataja. Roosat mõmmit ma endale ei saanud, kuigi tahtsin, selle asemel sain Potsataja. Mõtlesin, et nimetasin teda vist Krõlliks. Potsatajal oli eri käte sõrmede arv erinev. Arvasin, et leidsin vabriku vea, aga hiljem lugesin raamatust, et Potsataja sõrmede arv ongi erinev. Aga kui mul oli meeles, et ühe käe sõrmede arv oli viis, siis nüüd nägin, et arvud olid neli ja kolm. Toomas lamas voodis. Ta ütles, et temal oli lapsena seitse mõmmit. Küsisin, kuidas nii, mina arvasin, et minu mõmmide arv oli kõige suurem. Toomas seletas, et osad mõmmid olid väiksed. Nüüd sain aru, et ah väiksed. Mul oli ka karukujuline helkur. Ja väikeste Honkongi mängukarudega olin ka mänginud. Minu pruun karu oli rahustava välimusega, aga näitasin Toomale, et mänguasjakastis on veel üks punane agressiivse väljanägemisega karu. See rikkus Toomal une ära. Et see tal tagasi tuleks, rääkisin talle rahustava unejutu sõbralikest karudest. Panin asjad kuningalossi. Olin kuningas. Osasid oma võimutunnuseid ei pannud ma oma ruumi, vaid lossi külge ehitatud Inglismaa saatkonda. Kui Inglismaa saatkond oli valmis, saabus Prantsusmaa esindaja, kes soovis ka oma riigi saatkonna avamist. Vaatasin, et kui panna Inglismaa ja Prantsusmaa saatkonnad kõrvuti, siis jääb läbipääs kuningalossi sissekäigu juurde liiga kitsaks, sest see tänav ei olnud eriti lai. Prantsusmaa saatkond tuli paigutada vist kuidagi teisiti. Saatkonna sisse võis asjade hoidmiseks eraldi ruumi teha. Toodi üks haige laps. Räägiti, et sellise haigusega on vaja pidevat täiskasvanu järelevalvet, millele kulub nädal aega. Kuulsin, kuidas seal kõrval turul üks laps rääkis, et tänapäeva lapsevanemad on viletsad, sest ei keela tal ropendamist. Ta hindas kõrgemalt vana aja lapsevanemaid, kes olid keelanud. Laps ütles, et tema vanemad ei saa osade roppude sõnade tähendusest isegi aru.

*
Meenutasin, et laagri esimesel päeval ma ei teadnud, mis kell laagri korra järgi magama tuleb minna. Oletasin, et see kellaaeg on kaksteist, lähen siis. Teised tulidki pool kaksteist uksest sisse. Järgmistel päevadel hakkasin magama minema üksteist. Laagri kord nägigi seda ette, aga esimesel päeval ei olnud saanud sellest kinni pidada, sest inimesed pidid kõigepealt oma asjad kohale tassima.

*
Mängisin malet. Panin oda samale diagonaalile vastase vankri ja lipuga. Vastane käis vankri eest ja järgnes lippude vahetus. Ärkasin üles. Olin malet mänginud unenäos, aga kõik käigud olid olnud selged. Nüüd oli minu arvutipostkasti tulnud selle mängu kohta kiri. Hakkasin unenägu üles kirjutama blogi kasti asemel vastusena kirjale. Mõtlesin üleskirjutuse hiljem blogikasti kopeerida. Olin rahul, et mulle kiri oli tulnud, sest tavaliselt ei jäänud pärast ärkamist unenäost midagi alles, aga seekord jäi.

*
Ühe mehe nimi oli Mikk. Ta oli teiste Mikkudega sama näoga, sest neile kõigile oli nimi näo järgi pandud. Seega oli tal õige nimi.