neljapäev, juuni 28, 2012

Raamatud spionaažist

Ühele õuele tuli kaks väikest last, kes koosnesid ainult peast ja jalgadest. Üks laps korrutas kolm korda ühte otsese tähenduseta sõna, mille tähendust võis ainult kõla põhjal aimata. Suurem laps meenutas, et kui väiksem oli tema juurde tulnud, siis ta võttis rästiku sülle.

*
Klaus oli ostnud hulga venekeelseid raamatuid ja pani neid riiulisse. Ütlesin, et kõige suurema huviga kuulati Klausi. Küsiti, miks. Klaus oli ostnud ainult spionaaži teemalisi raamatuid. Läbi kavatses ta lugeda neist ainult ühe. Küsisin, kas ta ühte teist raamatut on lugenud. Klaus vastas, et sellelt autorilt on ta lugenud kahte lasteraamatut. Seda täiskasvanute raamatut ta lugenud ei olnud. Kapis raamatuvirnas oli kaks asja Kasparovi kohta. Panin need üksteise peale. Ütlesin, et Kasparov on mu treener. Kõik maailmameistrid on mulle midagi õpetanud.

*
Ühele peole saabus järjest inimesi juurde. Oudekki pani oma vaenlase ahelatesse, enne kui see midagi teha jõudis. Mina päästsin ahelad lahti. Söömise ajal kukkus mul taldrik vaagna peale. Ütlesin, et vaagen võib niiviisi katki minna. Inimesed pöörasid ehmunult pead. Ütlesin, et ega vaagen ei kukkunud, vaid taldrik kukkus vaagna peale. Lähenes maleturniiri algus. Mina seal mängima ei pidanud, seetõttu hakkasin ära minema. Ma ei vaadanud Jürgen I. ja tema vastase seisu, sest nad võisid olla mänginud peale petuseisu pealtvaatajate eksitamiseks. Mulle tuli vastu keegi ilma särgita, kes võis olla Tätte. Täna oli ta raskesti äratuntav, aga punase habeme järgi võis tunda. Vaatasin, et olin astunud kogemata tillipeenrasse. Kükitasin maha, et tilli kohendada. Üks väike poiss küsis, miks ma seda teen. Nüüd nägin, et ma ei olnud pihku võtnud oma jalajälge, vaid tüki sipelgapesa. Mulle tuli meelde, et ma ei saa veel ära minna, sest enne pean kohtuma psühhiaatriga. Psühhiaater tuli ja küsis, kas mina ja veel kaks patsienti tegeleme ajakirjandusliku tegevusega. Vastasin, et seda ma ei tee, aga blogis kirjutan küll.

0 vastukaja: