Mõte liigub koos jalgadega

Küsisin täna emalt, kas teistel on ka nii, et kõndimise ajal peab millestki mõtlema, muidu hakkab igav. Ma ei mäleta, mis ta vastas. Rääkisin, et tänaval kõndides ma mõtlen igasugustest asjadest kahel põhjusel - et mitte aega raisata ja et igav ei oleks. Vahel mõtlen, et täna ma millestki ei mõtle, aga kui olen näiteks maja teise otsani kõndinud, siis hakkab nii igav, et hakkan ikkagi mõtlema.

Viimastel päevadel olen võtnud mõtlemiseks võrdlevaid teemasid. Ühel päeval võrdlesin pikalt Tammsaaret ja Tuglast, teisel korral enda ja Lutsu loomingut, kolmandal erinevaid ajaloolasi, neljandal ühe ja sama ajaloolase kahte artiklit. Täna ma midagi uut välja mõtlema ei hakanud. Kirjandusmuuseumi kõndides lugesin mõttes oma luuletusi. Et internetis oli toimunud vaidlusi, siis oli luuletuste hulgas suurenenud osakaal mittemõistmise teemalistel. Koju tagasi kõndides tegin visuaalseid tähelepanekuid. Varem olen mitmel korral tee erinevatel lõikudel otsinud erinevat värvi asju, aga täna otsisin kogu tee siniseid, et oleks marsruudist täielik ülevaade. Niiviisi märkasin mitmesuguseid kummalisi liiklusmärke. Autojuhtidele on need võibolla ammu tuttavad, aga minu jaoks oli veel uusi avastusi. Jätsin meelde siniste autode numbrid. Inimeste riietes esines sinine värv kõige rohkem teksapükstes. Oli ka hulk muud värvi pükse, aga kuna ma jagasin asjad sinisteks ja mittesinisteks, siis teised värvid ei jäänud meelde. Võrdlesin sinise erinevaid toone. Koju jõudes tahtsin need vaatlused lõpetada, aga algul toast tuppa kõndides märkasin ka kodus ainult siniseid asju. Tänaval tekkis mul vahepeal kartus, et kui ma vaatan ainult siniseid asju, siis võib mul lähenev auto märkamata jääda, kui ta on teist värvi.

Lisaks kõndimisele sõitsin hiljem kaks kilomeetrit trenažööriga. Sel ajal ma millestki mõelda ei püüdnud, aga mõtted hakkasid ise peas liikuma. Mõtlesin, et kui õpilase hinded muutuvad kaitstavateks isikuandmeteks, siis kehalise kasvatuse tunnis on ikkagi näha, kes kiiremini jookseb. Seevastu kirjalike tööde puhul ei ole teisel õpilasel aimugi, kui hästi või halvasti klassikaaslane kirjutab. Minul oli koolis kehaline kasvatus nõrgem aine ja ma olen huvitatud, et mu tugevamad küljed ka välja paistaks.

Kellel jalgu ei ole, sellel aitavad mõtlemisele kaasa ka sõrmed. Kui üks lause kirja panna, tulevad mõtted järele ja saab edasi kirjutama hakata. Aidata võib ka suu liigutamine. Ülikoolis suulisi eksameid tehes teadsin, et kui ma esimese lause ütlen, siis oskan ka edasi rääkida. Magistrieksami ajaks oli praktikat vähemaks jäänud, siis ma ühe küsimusega neljast unustasin selle põhimõtte ära ja võibolla selle tagajärjel ei saanud nii kõrget hinnet kui varasematel kordadel. Kuigi ma tegin vigu ilmselt juba eksamiks valmistumisel, mitte ainult vastates. Praegu raamatut lugedes kirjutan välja tsitaate ja omapoolseid kommentaare, aga siis kirjutasin ainult tsitaate. Võibolla sellest oli nii palju kasu, et sai raamatud eksami ajaks läbi. Aga kui ma oleks rohkem mõelnud, siis oleksin ehk välja mõelnud, kuidas magistritöö rutem valmis saada ja seda lühendada. Magistriõppes ületasin nominaalse õppeaja rohkem kui kahekordselt, hiljem olen raamatute käsikirjad tähtaegadeks valmis saanud.