Kui ülikoolis mindi lävendipõhisele vastuvõtule, olin selle vastu, sest minu arusaamist mööda tähendas see, et ei jätkunud enam istekohti ega õpikuid. Eilsest lehest sain uuesti kinnitust, et nüüd on mindud tagasi pingerea põhjal vastuvõtule. Järelikult ma peaks rahul olema. Praegu tooksin ka lävendipõhisele vastuvõtule pooltargumendi, et on hea, kui kõik inimesed haridust saavad. Aga täiendavate vastuargumentidena nimetan, et ei jätku seminarides rääkimisaega, üliõpilaste arv õppejõu kohta suureneb ja ühiskonna tööjaotus läheb paigast. Kui kõik pääsevad ülikooli, võib juhtuda, et väga paljud tahavad veel ühte ja sama eriala õppida ka. Ja kui niiviisi saadaksegi kergemalt ülikooli, on hiljem raskem tööd leida.
Kas üliõpilaste arvu piiramist pooldades ei ole ma ühtlasi selle vastu, et mind võeti magistriõppes tasulisele kohale? Tegelikult ma arvan, et sisseastumiseks peab saama teha uue katse, vahepeal iseseisvalt juurde õppides. Kui ma keskkooli lõpetasin, olin kindel, et kui ma ei pääse ülikooli esimesel katsel, siis teisel juba kindlasti. Seda ei saanud kontrollida, sest pääsesin juba esimesel. Esimene tüdruk, kellega ma ülikoolis rääkisin, oli pääsenud teisel ja kinnitas sellega minu arvamust. Aga magistriõppesse võtmisel ei olnud eksameid, mida oleks saanud ümber teha. Võeti arvesse bakalaureuseõppe keskmist hinnet, lõputöö hinnet ja hinnet magistritöö kavandile. Esimene näitaja oli mul väga kõrge; teist oli üks pall alla võetud, võibolla ainult ühe kaitsmisel depressiooni seisundis öeldud lause pärast; kolmas oli ka üks pall maksimaalsest madalam. Esimest kahte näitajat ei saanud muuta, kolmandat ka oluliselt mitte, sest juba tasulisse õppesse sisse saades ei saanud enam juba valitud uurimistöö teemat muutma hakata, sai ainult kavandi sõnastust viimistleda. Ja selle kavandi peal pidi ise enda võõrkeelte oskust hindama. Mina tagasihoidliku inimesena ei hakanud kirjutama, et ma oskaks vabalt mõnda keelt, mis ei ole mu emakeel, mida teised tegid. Kui oleks korraldatud võistluseksam ühise hindajaga, oleks tulemus võibolla olnud vastupidine, sest esimese kursuse inglise keele tundides ma oskasin seda enda meelest keskmisest paremini. Vene keele oskus oli küll keskmisest halvem, aga seda olekski saanud vajaduse korral juurde õppida proovida. Ma olen sellest võibolla varem ka kirjutanud, aga mitte küsimust unustanud, sest nüüd oleks minu magistrikraad justkui vähem väärtuslik.
kolmapäev, juuni 27, 2012
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar