Tuuletark

Ajalehes ilmus lugejakiri Peedult, et kirjanike suvilas suvitanud poisid sooritasid kuritegusid. Kui me vett keetsime, olevat me seda teinud nii, et kõik kohad olid auru täis, mistõttu kirjutaja ei saanud oma tuuli jälgida. Selle järgi oli aru saada, et kirjutaja on tuuletark, kuigi ma ei tundnud teda nime pidi. Ma juhtisin ise tähelepanu sellele, et meie kohta ilmus sõimuartikkel, kuigi tagajärg võis olla, et uurimisorganid hakkavad meie vastu huvi tundma. Isa tervis oli läinud halvemaks. Ema küsis, miks isa pidi siis koos Raunaga mööda tänavaid kolama. Varem oli Raun suhelnud minuga, aga nüüd isaga. Läksin ühte majja. See, keda sinna oodati, ei olnud veel kohale jõudnud. Kõndisin mööda tänavat. Autotee ääres oli kõrge ja libe lumevall, kust inimestel oli raske üle ronida. Keerasin ringi. Üks üle valli roninud poiss küsis mult, kas ma mäletan, kuidas me maal pruutidega kohtusime. Ootasin, kas ta küsib midagi veel, aga ta kõndis minust ette. Üks teine poiss küsis, kas ma saan esimesena rääkinuga hakkama. Nad olid nähtavasti üksteisele klassivennad. Meenutasin ühte mängu, mida me olime kunagi vendadega mänginud, kus tuli palju paberile kirjutada. Mängu algataja olin mina, aga ma olin ka esimene, keda see mäng ära tüütas, sest ma sain nii vanaks.