Mitmesugused kannatused

Magasin valgel ööl Pika tänava parkimisplatsil. Iga tunni magamise järel ärkasin üles ja õppisin pähe ühe lehekülje raamatut. Kui olin niiviisi neli tundi maganud, ütlesid arstid mulle, et ma puhkasin välja. Mõtlesin, et lühikeste juppide kaupa magades puhkas vähema unega. Lamasin varahommikul kodus oma voodis, kui mulle tuldi ütlema, et ma läheks nüüd vannituppa, sest varsti tuleb külla Küüts, kes hakkab seal ise töötama. Ma ei hakanud sellepärast minema, vaid mõtlesin, et kui ta hõivabki vannitoa, siis saan minna teise ja võtta kapist uue käteräti.

*
Meil oli külas üks väike tüdruk. Ta tahtis minuga malet mängima hakata. Ütlesin, et paneme siis nüüd nupud peale. Laps ei teadnud, mida tähendab sõna "nüüd". Seletasin, et "nüüd" tähendab "praegu". Hakkasime panema malenuppe korraga kolmele lauale, et mängida suurendatud ruutude arvuga laual. Klaus soovitas, et me paneks ühele lauale kabenupud. Aga ütlesin talle, et ta paneks oma kabenupud ära. Nüüd võis ta mõelda, et ma tahan kasvatada kõigist inimestest maletajaid, mitte kabetajaid. Tegelikult oli asi selles, et laps oli veel väike ja kabenuppudega käimist oli raskem õppida, sest need hüppasid üksteisest üle. Laps tahtis panna osa nuppe malelaua tagumisele küljele. Aga mina ütlesin, et sinna ei saa panna, sest seal ei tea, milliselt ruudult millisele nupp käib. Kui ei ole ruute, siis ei ole ka mängu. Panime nuppe peale tükk aega. Valged ja mustad nupud hakkasid samal lauapoolel segunema. Mõtlesin, et sellist seisu saab ka mängida, peaasi, et kuningal tuld ei oleks. Mõtlesin, et me ei peagi malet mängima hakkama, sest lapse jaoks on nuppude liigutamine nende pealepaneku ajal ka mäng.

*
Elasime Roomas. Õde elas linna teisel tänaval ja saatis meile kirju. Ta kirjutas, et tal on palavik. Järgmises kirjas ütles ta, et kolis uuele tänavale, aga ei ütle, millisele. Palavik olevat ära kadunud. Panin ühte torni üles fotoaparaadi, et linnast fotosid tehes õe aadress välja selgitada. Varsti oli tehtud 10 000 fotot. Ma ei jõudnud neid kõiki analüüsida, aga jõudsin kõiki vaadata. Juhul kui õe maja jäigi fotole, ei pruukinud ta ise ikkagi jääda, sest ta ei pidanud pildistamise hetkel majast välja tulema. Õelt tuli uus kiri, et palavik on tagasi tulnud ja see on varasemast maksimaalsest kõrgem, mistõttu ta enam ülikoolis ei käi. Saime kirjakandjalt tema aadressi teada ja läksime talle koju. Leidsin, et see palavik tuleb kodus muretsemisest, nagu on varem tulnud teistelgi inimestel. Ravi selle vastu oleks, kui õde läheks ülikooli kohale. Hakkasime koos temaga majast välja minema. Aga uksel tuli hüpata üle laia prao, kus õde kartis kukkuda. Mõtlesin, et sellepärast ta ei olegi majast väljas käinud, et ta kardab seda pragu. Ema näitas, et ei peagi pragu ületama, vaid võib ka trepilt otse alla hüpata, sest seal on piisavalt madal.

*
Kõndisin Riia maanteel. Nägin, et keset autoteed sõidab laste jalgratas. Last jälitas üks sõiduauto, mida juhtis arvatavasti pedofiil. Sõiduauto kannul tuli omakorda politseiauto, mis tahtis sõiduautot peatada. Aga politsei jäi hiljaks, sest sõiduauto sõitis juba jalgrattast üle, nii et sädemed lendasid. Ma ei teadnud, kas laps sai surma või pääses vigastusteta, kuna oli nii lühike, et auto põhi teda ei puudutanud. Politsei oli jäänud hiljaks, sest tahtis lapse vastu õrn olla ja sõitis liiga aeglaselt. Nüüd hakkas politsei autoalla jäänu vennaga rääkima. Kõigepealt rääkis ta õnnetusest, aga siis püüdis lapse tähelepanu teistele asjadele juhtida, et ta unustaks ära, et tal vend oli olnud. Kui ma sinnapoole vaastasin, siis nägin, et mööda teed liigub koos politseinikuga mitu last, kellest üks istub jalgratta seljas. Võibolla see oli sama laps, kes oli auto alla jäänud, sel juhul oli ta pääsenud vigastusteta. Aga võis ka olla, et ühes peres oli kaks jalgrattaga last.

*
Ema ütles, et isal käis öösel kiirabi. Kiirabiauto oli sõitnud kiirusega 35 kilomeetrit tunnis. Võibolla sellega tahtsid nad näidata, et teavad, et asi pole väga tõsine. Või nad lihtsalt ei hoolinud inimeste tervisest. Tegelikult oli asi vist selles, et teise kiirabiautoga oli samal ööl lumisel teel õnnetus juhtunud ja ei tahetud kaotada viimast autot. Ma ei saanud täpselt aru, kas ema rääkis sellest, mis kiirusega auto oli kohale tulnud, või sellest, kuidas ta oli haiget transportinud, mille ajal ema võis ise kaasa sõites spidomeetri näitu vaadata. Toomas oli sõitnud pulmast koju umbes sama kiirusega, täpsemalt 30 kilomeetrit tunnis.

*
Võidi mõelda, et kui ma jätkan eurolisti kirjutamist, siis ma kirjutan otsitud teemadel. Tegelikult mul oli ikka midagi öelda ka. Sealt listist oli palju tuntud inimesi läbi käinud, mistõttu ma olin seal kirjutades arvatavasti ise ka tuntuks saanud, sest kirjade lugejad võisid neist teistele rääkida. Tegin lahti feisbuki. Vaatasin, et ühe minu sissekande all olevates kommentaarides on kommenteerijad kohati saanud rohkem plusspunkte kui ma ise. Kuigi see oli minu enda sissekanne, ei olnud viimaseid kommentaare mulle postkasti saadetud. Siis sain aru, et mulle ei pidanudki enam midagi postkasti tulema, sest ma polnud vaadanud oma viimast sissekannet, vaid ühte vanemat, mille kommentaare oli saadetud juba varem. Kui ma feisbukiga liitusin, olin just kuskilt lugenud, et inimesed peavad üksteise välimust kommenteerima. Seetõttu olin sinna kohe kirjutanud ühe islamiusulise foto alla esimese kommentaari tema juuste kohta: "selline sari". Algul mul oli kontaktides mitu islamiusulist, aga siis nad pettusid minus ja kustutasid mind ära. Eestlased ei olnud kustutanud. Mõtlesin, et ma magasin öösel ühele tüdrukule liiga lähedal, nii et õlg puutus tema vastu. See oli piinlik, sest seda nähti pealt. Ma oleks pidanud magama natuke kaugemal. Ühte tüdrukut olin pidanud kurjaks, aga tal oli sõbralik nägu, nii et võibolla olin temast valesti aru saanud.