Sügisesed lihavõtted

Osad inimesed hakkavad taimetoitlaseks usulistel põhjustel või siis vähemalt usust loomade samaväärsusesse. Ma ei tea, mis tunne on neil lihavõtteid tähistada. Aga ilmselt tähistavad nad neid lihtsalt ülestõusmispühade nime all.

Liha söömist on kõige kergem seostada lihavõttega. Et vastlapäevast algab paast ja lihavõtte ajal hakatakse uuesti sööma. Lapsena mulle maitsesid seajalad, ja nende söömist vastlapäeva ajal seostasin lihtsalt pidulikkusega. Tänavu lugesin, et vastlapäeva ajal söödi seajalgu sellepärast, et selleks ajaks oli muu liha otsas. Pole enam kindel, kas seajalad hoiti viimasena alles maitsvuse või väiksema toitvuse pärast. Loogiline oleks, kui parem osa söödaks varem ära, sest vahel võib kauem säilitatav osa rikneda.

Nüüd lugesin, et 18. sajandi eesti talupojad sõid kõige rohkem liha sügisel pulmades, sest sügisel tapeti loomad, ja et muul ajal elati peaaegu lihata. Seda olin varem ka kuulnud, et oina tapmine seostub mihklipäevaga ja hane oma mardipäevaga, aga ma polnud selle üle sügavalt mõelnud. Ma olin näinud filmi mingitest pärismaalastest, kes tapsid loomi üks kord aastas, sõid need korraga üleni ära ja ülejäänud aasta nälgisid. Euroopa kohta olen kõige rohkem kuulnud tsitaati, et Henri IV soovis, et talupojal oleks igal pühapäeval kana supipotis. Mille põhjal vist ei teata kindlalt, kuivõrd see soov täitus. Kui eestlased tapsid loomi põhiliselt sügisel, siis seda tuleb seletada ilmselt sellega, et siis lõppesid looduslikud karjamaad ja loomade arvu tuli vähendada, et neile talveks varutud toitu jätkuks. Kogu aeg ei saanud loomi tappa ilmselt seetõttu, et puudus tänapäevale omane tööjaotus tootjate, teenindajate ja tarbijate vahel, vaid kõike tuli teha ise. Polnud ka külmutuskappe, kus liha kaua säilitada. Kuigi Eestis säilis see ilmselt siiski kauem kui Aafrika pärismaalastel, kes kõik korraga ära sööma pidid. Tegelikult olid talved tol ajal Eestis külmemad kui tänapäeval, nii et looduslik külmutuskapp oli olemas ja liha säilis ilmselt tõesti vastlapäevani. Ja oleks vast säilinud kauemgi, aga oma osa võis olla ka talupoegade vaesusel, kellel maad ja enda kasuks töötamise aega oli vähem kui mõisnikul.