Võtsin märkused arvesse

Juhul kui keegi on mulle midagi viimastel päevadel kirjutanud, siis pole ma seda lugenud. Ma ei ole ka vaadanud, kas blogile on kommentaare tulnud. Sõimukirjad rikkusid tublisti und ja kui neid juurde on tulnud, siis ma ei kavatse neid lugeda. Sõim oli põhjendamatu. Inimene, kellel ma palusin feisbuki pilt välja vahetada, tegi märkusi minu viimase luulekogu käsikirja kohta, millised luuletused oleks parem välja jätta ja mis luuletus oleks kõige parem panna esikohale. Need märkused võtsin ma ka arvesse. Järelikult võin mina samuti arvamust avaldada, mis on parem ja mis halvem pilt. Mõned väitsid, et naissoost inimest ei tohi kritiseerida. Aga see oleks sama, kui nõuda, et kui Kadri Simson läheb poliitikasaatesse, siis ei tohi keegi temaga vaielda, sest ta on naine. Seda ajal, kui mõned tahavad sookvootide abil pooled poliitikud naisteks muuta. Ma pole kellelegi öelnud, et tema foto oleks kole, aga kui kasutatakse poliitilisi sümboleid, siis ma võin avaldada arvamust poliitiliselt seisukohalt. Keegi kirjutas, et seda ei tohtinud teha avalikult, aga feisbukis käib suhtlus kogu aeg avalikult. Mulle on soovitatud, et kui feisbuk mu und rikub, siis ma ei tohi seal käia. Varem on just soovitatud, et ma pean inimestega rohkem suhtlema. Kui internet oli uuem kui praegu, siis räägiti sellest, et peab suhtlema näost-näkku, mitte kirjalikult. Aga kui ma maleturniiridel füüsiliselt kohal käin, siis rikuvad need ka mu und. Ja malemäng ei ole veel näost-näkku suhtlemine, sest ma vaatan mängu ajal lauda, mitte vastase nägu. Kuigi näo vaatamisel oleks ka mõte, sest vastase silmade asendist võib järeldada, millise lauaosaga seotud variante ta arvestab. Vahel raputab vastane pead, millest saab teada tema seisuhinnangu. Aga tuleb arvestada, et võidakse ka teeselda. Homme on maleturniir, kuhu ma olen registreerunud. Aga võibolla ma siiski ei lähe kohale, sest parem oleks välja puhata. Võibolla lähen pildistama, mitte mängima. Vend ja tema naine olid huvitatud, et ma saadaks neile kõik fotod, mis ma nende pulmas tegin. Vennanaine oli rahul, et keegi lillesid ka pildistas. Pildistamist alustasin pool tundi enne kojusõitu. Kodusõidu ajal ajasime terve tee juttu. Kirjutamise praktiseerimine on vast ka minu rääkimisoskust parandanud, sest läbikirjutatud teemadel on kergem rääkida. Ja kui mõelda, et rääkimine ongi nagu kirjutamine, siis tuleb rääkimise ajal ka uusi mõtteid. Minu mälu järgi on Kaplinski öelnud, et Viiding ja Masing olid kaks inimest, kellega sai koos vaikida. Tulviste ütleb ka vahel, et ongi hea, kui vahepeal on vaikus.