Talvine lendamine

Mul oli korraga pooleli kaks tööd, mida tegin kordamööda. Vahepeal tegin neid kodus ja vahepeal kirjandusmuuseumis. Kirjandusmuuseumi minnes ei teadnud ma, kummast alustada. Õigem oli alustada sellest, millega ma polnud viimati tegelenud. Koju tagasi tulles lugesin ühest blogist enda kommentaari. Olin seda blogi sageli kommenteerima hakanud. Viimane kommentaar oli küll lühike, aga selle lugemine võttis palju aega. Blogi omanik võis mõelda, et kui ma loen oma kommentaari mitu korda päevas, võtab see veel rohkem aega. Sissekanne, mida ma kommenteerisin, oli Euroopa Liitu astumise kohta. Varem oli Euroopa Liitu astumist kritiseeritud mitmekülgselt, aga nüüd oli justkui ainsaks argumendiks jäänud, et euro kasutuselevõtt oleks kahjulik. Mõtlesin, et kui Eesti peaks Euroopa Liitu astuma, siis kirjutan mõne aasta pärast, mis oleks teisiti, kui ei oleks astunud, et siis oleks kõik paremini. Blogi omanik ütles, et ta läheb suusatama, võibolla see pakub mulle huvi. Jälgisin, kuidas ta libises mööda klassikarada ja saavutas järjest suurema hoo. Vahepeal sõitis ta mäest üles, siis hoog pidurdus ja ta kippus tagurpidi tagasi libisema. Lõpuks ühel suuremal mäel ta hakkaski ainult tagurpidi sõitma, minnes tuldud tee tagasi veel suurema kiirusega ja tõustes lendu. Filmi lõppkaader peatus kohas, kus kaks mootorratast langesid taevast kaarsilla trepile ja nende vahele jäi politsei. Hakkasin ka lendama, lennates kodu poole. Lõikasin üle lumiste muruplatside nurkade. Kõnniteel lendasin inimestest lähedalt mööda, suure kiirusega. Kuulsin, kui ühed tüdrukud kommenteerisid, et ma võiks siis juba raketiga lennata, siis ma ei ohustaks jalakäijaid. Teisel pool Võidu silda  tõusin ühele inimesele järele jõudes kõrgemale ja lendasin tast peakohalt üle, sest ta oli suitsetaja ja teda pidi vähem austama. Hakkasingi lendama kõrgemal õhus, et mitte kellegagi kokku põrgata. Kõndides olin läinud pärmivabriku juures üle autotee, aga seekord ei läinud. Mõtlesin minna alles oma majaga ühele joonele jõudes.