Kutsumata peole

Kõndisin koos emaga tänaval. Ema ütles, et minu klass tähistab täna Tristani sünnipäeva, aga mind sinna ei kutsutud. Läksin peole kohale ja andsin kutsumata jätjatele piitsa. Istusin maas ja kuulsin, kuidas peole juurde tulijad ütlesid, et kahju, et mind ennast kohal ei ole. Selgus, et tähistati tagaselja hoopis minu sünnipäeva. Aga kogu klass saigi 35-aastaseks ühel ja samal aastal. Üks paljas tüdruk tuli mulle lähedale. Olin ise ka paljas ja peitsin pool endast liiva alla. Kui peolt lahkuma hakati, otsustas see tüdruk mõttes minuga seotuks jääda. Teine tüdruk jäi vähem. Räägiti, et raamatu "Rein ja Riina" autor võttis sellise naise, kelle nimi algas R-tähega. Seda seletati sellega, et vangis olles oli ta kohanud ühte teist R-tähega algava nimega tüdrukut ja pärast seda oli R-tähel tema jaoks selline mõju. Vangis kohatud tüdrukust oli ta raamatus kirjutanud. Raamat oli nii seikluslik, et tundus väljamõeldisena, aga tuli välja, et see oli tegelikkuse põhjal kirjutatud. Muidu poleks autor teemat nii hästi tunda saanud. Ühes toas pani üks naine televiisori käima. Teised istusid seinte äärde maha, et seda vaadata. Pildi ette tulekul hakati naerma, sest näidati tänast pidu. Näidati teist ruumi. Läksin sinna. Seal valisid külalised endale raamatuid, mida isa kõigile kaasavõtmiseks pakkus. Üks vana naine ütles ühe raamatu kohta, et vaat see on raamatu moodi raamat, sest see on liimköites. Isa võis kõigile raamatuid välja teha, aga minu sissetulek oli väiksem.

*
Kuulasin oma toas Pereraadiot. Sealt tuli ilus muusika. Mõtlesin, et võiks seda raadiot sagedamini kuulama hakata. Aga selle raadio kuulamise eest võidi mõnitada. Võtsin riiulist vana raamatu. Seal kirjutati, et demokraatlased seletavad olevikku ainult oleviku enda põhjal, aga rahvuslased ja fašistid võttavad appi ajalooraamatud ja teavad, et sõjad ja diktatuur võivad korduda. Mõtlesin selle tsitaadi internetti üles riputada. Ma ei teadnud, mis oli kirjutaja arvates erinevus fašismi ja diktatuuri vahel. Mõtlesin tsitaadi üles riputada sellisel kujul, et sõna "rahvuslased" jätan välja ja "fašistid" panen kirja. Minu teada Eestis ei olnud tavaliselt rahvuslasi ja fašiste samastatud. Teised tulid minu tuppa sööma. Panin laua pealt raamatu ja raadio riiulisse tagasi. Ütlesin, et ma ei kuulnudki, et raadio veel mängib. Sõitsime rongis. Meie juurde tuli piletimüüja. Ta ei tahtnud mulle piletit anda. Aga ta oli nõus andma mulle pileti osas alibi, juhul kui ma tunnistan ennast ühe mõrva sooritajaks. Olin kahe mõrvaga seda juba teinud ja algul mõtlesin, et võin tunnistada ennast süüdlaseks ka kolmandas. Aga siis ütlesin, et enne ma lähen jala Tartusse kui mõrva enda peale võtan. Kui piletimüüja oli läinud, tuli piletikontroll. Rääkisin, et ma tulin Peedul peale ja tahtsin piletit osta, aga mulle ei müüdud. Kas kontroll ei müüks? Kontroll küsis, kas Peedu on see peatus, kus kasvab luuderohi. Vastasin, et jah. Mõtlesin, et võibolla ta on näinud luuderohtu mõnes teises peatuses. Aga juhul kui seda Peedu peatusehoone juures ei kasva, siis mõne teise Peedu maja juures ikka. Mulle üllatusena oli kontroll nõus mulle trahvi tegemise asemel pileti müüma. Aga mul ei olnud raha. Küsisin seda isalt laenuks. Isa läks varsti vagunist minema, aga Klaus veel otsis raha, sest ma ei olnud ainuke, kellel piletit vaja läks.