Sedelid autorite kohta

Sõitsin autoga. Üks teine auto jälitas, ükskõik kuhu minu auto keeras. Lõpuks sai raamat valmis. Mulle öeldi, et sellele raamatule järge ei tule, sest minu tunded on jahedad. Mina kavatsesin küll edasi kirjutada.

*
Tahtsin minna ülikooli küsima, mis seis mul magistriõppega on, kas mul on see lõpetatud või mitte. Olin magistritöö ära kaitsnud, aga ühe seminari eest olid ainepunktid saamata. Tulin mõttele, et kontrollimiseks ma ei peagi ülikooli kohale minema, vaid võin vaadata internetist, kas ma olen lõpetanute nimekirjas sees või mitte. Kõige lihtsam oleks lüia otsingumootorisse sõnad "magister Simo Runnel". Mulle tuli meelde, et tegelikult mul on olemas lõpudiplom, nii et ma pean ikka olema lõpetanud. Ja et meil oli ainult paar seminari. Seda seminari, mille eest ma punkte ei ole saanud, meil ei olnudki.

*
Mõtlesin, et Bristol kiidab küll minu raamatuid, aga ei ole nende kohta ühtegi arvustust kirjutanud. Tegelikult ta ei kirjuta kellegi raamatute kohta arvustusi, siis ei pea ta seda ka minu omadega tegema. Või mulle tuli meelde, et minu oma kohta on ta kirjutanud küll - raamatu saatesõnana. Ja mina olen ainuke, kelle kohta ta arvustuse kirjutanud on.

*
Mõtlesin, et Helinale ei tasu meie kirjastusest kirjutada, sest ta töötab teises kirjastuses. Kui ta peab meid konkurendiks, võib ta kasutada minu kirju meie kirjastuse põhjalaskmiseks. Lugesin sedeleid Grenzsteini ja ühe teise temasarnase autori kohta. Ma ei mäletanud, kust ma need sedelid olin saanud. Vist Helina saatis. Mõlemad autorid olid vanaks jäädes toetajad kaotanud, kuigi kirjutasid edasi. Mõtlesin, et nii võib juhtuda ka minuga. Inimene võib kirjutada ükskõik kui hästi, aga millegi avaldamise korral sõimatakse osad autorid põhjalikult läbi. Kuskil nurga taga on inimesed, kes mind vihkavad, ja siis ütlevad, et minu kirjutised ei ole ligimesearmastus. Isa tuli minu tuppa ja küsis, kus on materjalid ühe kolmanda autori kohta. Isa oli need mulle lugemiseks andnud, aga ma polnud neid vaadanud ja ei mäletanud, kuhu need pandi. Lugesin sedelitelt kahe autori kohta, et üks neist oli esitanud teooria, et inimese silmad võivad lõhkeda. Teine küsis talt, et kuidas sellega siis on, kas lõhkevad või mitte. Pärast selle küsimuse esitamist nägi küsija küsitletava silmis pisaraid. Teine autor kirjutas enda kohta, et ta läks õhtul voodisse ja siis nägi viirastust.