Mõtteaine varud

Keskkooli kirjandustunnis õpetaja küsis, millest on Tuglas võtnud eeskuju kirjutades novelli reisist maailma lõppu. Vastasin, et "Kalevipojast", mis oli õige vastus. Tegelikult võib eeskujusid olla rohkem, sest "Kalevipoeg" võttis ise ka rahvaluulest eeskuju. Tuglase novellis kohtus meresõitja hiidneitsiga. Hiiglaste ja kääbustega kohtus ka näiteks Gulliver. "Gulliveri reise" ma pole läbi lugenud, kuigi kodus on see raamat olemas, aga multifilmi olen näinud. Filmid jäävad halvemini meelde kui raamatud. Võiks ju jääda paremini, kui näidatakse kõik piltlikult ette. Aga nähtavasti aitab raamatut paremini meelde jätta see, et seda lugedes tuleb oma kujutlust rakendada. Ja teosele pühendatud aeg on ka suurem. Lugemiskiirused võivad küll inimestel olla väga erinevad. Viimasel ajal ma olen mõelnud, et kui peast luuletusi lugeda, siis tuleb neid ka uuesti analüüsida. Aga analüüs ei jää nii hästi meelde kui luuletus ise. See mõte Gulliverist jäi küll meelde ühe enda luuletuse analüüsist. Analüüs ei ole iga kord võibolla täpne sõna, vaid võib rääkida ka mõtte edasiarendusest. Luuletust ei pea edasi arendama tingimata uueks luuletuseks, vaid võib sellest teha mida tahes.