Õudusunenäod klubist puudumisest

Läksin sisse klassi 208. Uksepoolse rea tagant kolmandas pingis istus Ariel. Ta ütles, et ma istuks tema kõrvale. Vastasin, et tema kõrvale ma küll ei istu, aga ma võin talle pastakaid anda. Mul oli viis pastakat, millest osad andsin Arielile ja osad jätsin endale. Istusin viimasesse pinki. Mõtlesin, et need pastakad ei olnud minu omad, vaid laua pealt leitud, võibolla ma peaksin need hoopis esialgsele omanikule tagastama. Õpetaja tahtis, et ma luuletusi vastaks. Ütlesin, et enne ma panen midagi selga.

*
Üks mees ja tema naine olid surnud. Öeldi, et neil oli raske haigus. Isa ütles, et lehte tuleb panna surmakuulutus. Järgmisel päeval Henn kaebas, et isa surub kogu aeg oma tahet peale, tahab surmakuulutust lehte panna ja muud seesugust. Nüüd rääkis teine vend, et see mees ja tema naine olid rulaga sõites auto alla jäänud. Kui nad veel rulaga sõita said, siis nad kõige haigemad ei olnudki. Ukse taha tulid võõrad. Ajasin nad ära. Aga nad kutsusid kaks venda endaga kaasa. Võõrastega nad ei läinud, aga läksid naabriga. Naaber oli ilmselt siiski võõrastega seotud. Kui vennad tükk aega tagasi ei tulnud, ütlesin, et nad jäid kadunuks. Aga nüüd nad tulid. Nende välimust oli muudetud. Nad nutsid ja ütlesid, et lasksid seda endaga teha, sest neile lasti täpselt Kerstini häält. Kerstini hääl oli kilekotis. Vennad olid muudetud kilekottideks. Ütlesin, et neid tuleks nõelaga torgata, aga siis nad lähvad lõhki. Isa hoiatas, et kotte ei avataks. Need avati siiski. Avamise peale kadus kottidest vana kaup ja asemele ilmus uus. See oli selleks nii, et läbimüüki suurendada. Nüüd ei jäänud muud üle, kui vahet pidamata osta.

*
Sisenesin Oudekki gmaili postkasti. Ehmatasin ise, et kui minu postkast näitab, kui teisest kohast on sisse logitud, siis näitab ju Oudekki oma ka. Otsustasin, et rohkem ma kunagi tema postkasti ei sisene. Mõtlesin, et võiks avaldada tööotsimiskuulutuse, et otsin tööd eraõpetajana, võin õpetada ajalugu ja teisi aineid. Vennad joonistasid. Osa asju sellel paberil oli minu joonistatud, vendadest veidi erinevas stiilis. Vaatasin ja naersin. Pildi peal kirjutas üks poiss, et talt küsiti ühtede kaupade tundmise kohta, ja ta tundis ainult selliseid, millest ta oli lugenud Vaadeldaja blogist. Ta polnud kuu aega maleklubis käinud ja oli sellepärast õudusunenägusid nägema hakanud. Tõnis oli Kunitsõni poeg. Kunitsõn õpetas teda, kuidas käituda. Ühes ajakirjas kirjutati, et natsidele on iseloomulik, et nad tahavad anda piltidel läike endale, mitte nendele, kes on taustaks. Illustratsiooniks oli pandud fotosid, üks ka meie perest. Sellega püüti jätta muljet, et me oleme natsid. Me seisime rivis üksteise taga ühe seina ääres, teise ääres seisid inimesed üksteise kõrval rivis ja kolmandas suunas oli paksem rahvamass, aga see ei jäänud eriti pildile. Tegelikult ei seisnud me rivis sellepärast, et see oleks olnud natsirivi, vaid et fotograafile toa keskele ruumi jätta. Aga võibolla ma olin ise kuskil nalja teinud, et me seisame natsirivis.