Ilmutamata pildid

Paar klassikaaslast olid koostanud raamatu, kus olid fotod meie klassi liikmete kohta. Nooremana tehtud fotodelt tundsin kõik kergesti ära, kuigi polnud neid ammu näinud. Vanemana tehtud fotodelt mitte, sest selles vanuses ma polnud neid eriti näinud. Raamatut oli levitatud ühel peol. Olin arvanud, et peo korraldamine otsustati viimasel hetkel. Aga see, et selle jaoks oli koostatud raamat, näitas, et ettevalmistused kestsid kauem, sest raamatu koostamine ei käinud nii kiiresti. Ühel fotol oli üks klassiõde koos ühe teise klassi tüdrukuga, kelle nimi oli Kristiina. Mõtlesin, et sellepärast mulle jäigi valesti meelde, nagu oleks ühe klassiõe õe nimi Tiina. Mõtlesin, et peaksin hakkama oma fotoaparaadiga tehtud fotosid paberile ilmutama. Fotoaparaadi müümisega oli antud lubadus 50 fotot tasuta ilmutada, aga seni polnud mul paberil ühtegi pilti. Fotosid oli tehtud nii palju, et 50 valimine oli suur töö. Mõtlesin, et osa neist võiks olla fotod minu maalidest, et neid postkaartidena saata. Ma ei tee 50 erinevat fotot, vaid 25, igaühte kaks tükki. Võtsin ühest naisest ümbert kinni ja hakkasin temaga koos kõndima. Läksin meie kooli saali, kus oli algamas aktus. Kõnet pidama hakkav mees oli vist direktor. Direktor ei olnud enam elus ja seetõttu nägin teda unenäos teistsugusena. Läksin kohe uuesti saalist välja. Kõndisin trepist alla. Trepiastmed olid korrapäratud, neist oli ebamugav alla kõndida. Pidi olema ettevaatlik, et mitte kukkuda.