Noored lõpetajad

Kirjutasin raamatule saatesõna. Raamat oli Itaalia fašismi teemaline. Kirjutasin suure hoolega, kasutades märkmeid teiste raamtute kohta. Eesmärk oli kirjutada 20 lehekülge. Kirjutasin selle algul ainult ühe raamatu kohta tehtud märkmete põhjal. Katsusin kõik sõnastada uut moodi. Hiljem oli plaanis järgmise raamatu märkmete põhjal enda kirjutatut muuta. Ainult et ma olin lugenud üsna vanu raamatuid. Nii oleks minu kirjutis tulnud küll uus, aga vananenud seisukohtadega. Kirjutasin fašistide varasematest ohvritest, aga ühes tähtsast vastasest ja ühest olulisest naisvastasest, kelle nad tapsid, jätsin kirjutamata, sest seda tehti hiljem ja siis ei olnud asi enam uus, kuigi need kuriteod suunasid sündmuste arengut. Matteotti tapmisest kavatsesin jälle kirjutada, sest see oli eriti oluline. Mainisin nimepidi paljusid fašiste. Mõtlesin, et ma mainin neid liiga palju, ma peaks nimetama hoopis sel teemal kirjutanud eesti ajaloolasi, sest see on eesti mõtteloo sarja raamat.

*
Läksin raamatukokku. Minu kursusekaaslased olid täna ülikooli lõpetanud. Mõtlesin, et nüüd võin kataloogist välja otsida ühe kursuseõe lõputöö. Aga arvatavasti on see ainult minu ettekujutus, et inimesed tähtajaks asjad valmis saavad. Tegelikult see töö mind ei huvitanudki. Raamatukokku jõudes ei näinud ma tuttavaid lõpetajaid, vaid ootamatult pisikesi, sest vahepeal oli palju aastaid mööda läinud ja nüüdsed lõpetajad olid minust nii palju nooremad. Andsin riided teisel korrusel riidehoidu. Küsisin mütsi tagasi. Vaatasin, et letil on mantel. Küsisin, kas see on minu jopp. Aga selgus, et ei olnud, sest mul oli justnimelt jopp, mitte mantel. Nüüd võis jääda mulje, et ma püüdsin võõraid riideid varastada, kuigi ma olin tõesti segi ajanud. Riidehoiust eemaldudes põrkasin ühe naisega kokku. Ütlesin, et mul tulevad kogu aeg liigutused valesti välja. Tegelikult nii kiiresti liikuvas rahvahulgas oligi raske arvestada.