Päeva tunnus

Mul oli hea fotoaparaat. Pildistasin kärbest. Ütlesin, et kärbest on kõik inimesed pildistanud. Ma olin teinud seda vana fotoaparaadiga ka. Uuega olin pildistanud pimedas toas akent, aga nüüd nägin, et mu fotoaparaat on liiga hea, nii et ta pimedust peale ei võtagi, vaid oli ka pimeda akna valgena pildistanud. Mõtlesin, et fotoaparaadil on siiski ka kaks pimeduse režiimi, nendega peaks pimedus peale jääma. Otsustasin voodist tõusta, et minna katsetama pimeda vannitoa pildistamist. Mõtlesin, et ei ole ühtegi head asja, mille pärast ei oleks keset ööd tõustud.

*
Mul oli voodi peal palju vanu vihikuid. Ma ei tahtnud neid vendadele näidata. Aga tegelikult oli minu vihikutes mõni jutt vendade kirjutatud. Kui ma vihikuid liigutasin, siis need kippusid kärisema. Ütlesin, et ma lõhun kamba vihikud ära. Keegi pidi akna eest raami maha tõstma. Öeldi, et selleks on vaja tugevat meest. Pakuti, et selleks võiks olla Tõnu. Mina vist selle jaoks piisavalt tugev ei olnud. Ühe naissugulase poiss-sõber oli vanaema jutu järgi eelmine kord killu südamesse saanud. Hakkasin tõstma asju oma voodi ühest otsast teise suunas, et ruumi teha. Võis oodata, et varsti tõstan samad asjad teisele poole ruumi tegemiseks sinna otsa tagasi. Mulle tuli mõte, et mänguasjad saaks ju voodi pealt maha tõsta, et anda Villemile mängimiseks. Aga mõni mänguasi võis talle ohtlik olla. Ma ei teadnud, milline, ja mul ei olnud aega valvata. Villemit valvas Maaja.

*
Tänase päeva Prantsusmaa leiva sees oli üks mari, mis oli tänase päeva tunnus. Isa küsis, mis eilse leiva sees oli. Sorisin selles sõrmedega, ja leidsin ühe teistsuguse marja. Olin toidupoes ja küsisin müüjalt üle leti kaupa. Mõtlesin, et olen võtnud liiga palju leiba. Olin võtnud kaks poolikut pätsi, aga kodus oli ka leiba, sellepärast andsin ühe tagasi. Seda ei olnud küll väga hea tagasi anda, sest olin juba kile katki teinud. Siis nägin, et mul on korvis lisaks poolikule ka üks terve päts, kust ma olin enne marja leidnud. Vahepeal mul oli seega olnud kaks pätsi leiba. Inimesed istusid ümber leti ja ajasid juttu. Tuli jutuks kursusekaaslane Katrin. Aga temast ei räägitud selle kaudu, et ta oli minu kursusekaaslane, vaid öeldi, et ta on ju üks kuulsamaid Eesti ajalooõpetajaid üldse. Selle üle ma imestasin, sest ülikooli lõpetamisest oli möödas ainult viis aastat.