Haavatud ja haavamata tiiger

Kõndisime maja välisukse suunas. Mõned poisid kõndisid ees ja mina natuke tagapool. Kõndisime läbi lauadade vahelt, mille taga istusid inimesed. Mõte oli minna ühte tähtsat isikut torkima. Lugesin selle kohta sõnu:
Köler vööler,
Völer hööler.

*
Tahtsin väikses köögis arvutit kasutada, aga Henn ütles, et ta tahab ise. Ütlesin, et hea küll, ma võin teise tuppa ka minna. Läksin oma tuppa, et kasutada teist arvutit. Mõtlesin öelda, et Henn lihtsalt tahab. Ema koristas tuba. Üks vend astus minu voodi peale. Ütlesin, et sinna ei tohi astuda. Ise seisin Tõnu voodi puuserval, mitte madratsil. Aga sellest hoolimata läks voodi katki. Ma olin seal varem palju seisnud, aga voodi läks katki alles nüüd. Võibolla tuli see sellest, et olin suuremaks kasvanud. Voodi tuli ära visata. Vanaaegse tooli sisse tekkis ka mõra. See tool oli nii väärtuslik, et seda oleks võinud parandada. Ütlesin, et ma lõhkusin kõik asjad korraga ära. Voodiparandaja saabus, kui ma olin juba magama heitnud. Ta vaatas Tõnu voodit ja ütles, et perenaine oli lihtsalt lohakas. Parandaja rääkis, et võib juhtuda, et voodis magaja kukub voodikasti ja kast sõidab kinni. Sellist lihtsat asja võiks ikka teada, seda on palju juhtunud. Parandaja vaatas suuri raamatriiuleid ja ütles, et neid ei või siin toas olla, või siis tuleb hankida ministeeriumi luba. Kui parandaja oli läinud, saabus Tõnu ja heitis magama. Mina ei jäänud vist öö läbi magama. Hommikul tuli tuppa ema. Kui olin talle rääkinud, mida parandaja kõneles, küsis ema seda üle. Ütlesin, et tegelikult rääkis parandaja seda teises toa otsas ja ma võisin valesti kuulda. Mõtlesin, et parandaja rääkis voodikasti kukkumisest, ta nägi voodit esimest korda, aga meie oleme seda voodit kogu aeg näinud ja teame, et tegelikult ei ole kunagi kukkunud. Ja kui kukukski, siis jääks ikkagi ellu, sest kukkumine oleks väike ja ka kasti kinni sõites tuleks ülevalt praost hingamiseks õhku juurde. Olime maamajas. Meenutasin, millist luuletust ma olin lugenud unenäo alguses. Ma ei olnud veel korralikult riides ja tahtsin tulla voodist välja nii, et vanad inimesed mind liiga hästi ei näeks. Aga üks vana inimene kõndis just minu voodist mööda. Uudistes teatati, et Gruusia piiril on olukord pingestunud. Venemaa tegi seda Iisraeli-Iraani suhete pingestumise tõttu. Lisati, et Tšetšeenias võivad ka lahingud alata. Ühes kohas olidki lahingud alanud ja räägiti, et haavatut ära viies jäi maha vererada. Kohe pärast selle kuulmist toodi uksest sisse seesama haavatud tiiger ja pandi meie tuppa voodisse lamama. Hakkasin majast välja minema. Aga ma ei saanud seda teha, sest õuel kõndis minu suunas haavamata tiiger. Tõmbasin ukse tema eest kinni. Läksin haavatud tiigriga tuppa tagasi. Aknale koputati. Mõtlesin, kas nüüd lööb välja jäänud tiiger aknaklaasi puruks. Lootsin natuke, et kui ta klaasiserva vastu käppa vigastab, siis ta ei jõua väga inimesi rünnata. Haavatud tiigri lõhn nähtavasti tõi haavamata tiigri kohale. Aga väljas olid hoopis selle tiigri eest põgenevad inimesed, kes tahtsid klaasuksest enne sisse saada, kui tiiger ümber nurga peaukse juurest siia tuleb. Ust mindi avama väga aeglaselt. Väljas ootavad inimesed nõudsid, et tehtaks kiiresti. Trepist üles tooma hakati väga väikest last. Trepi astmed olid halvad, mistõttu üles ronimine läks aeglaselt. Otsustasin minna välja, et inimesi kaitsta, kui tiiger peaks enne kohale jõudma, kui inimesed uksest sisse jõuavad. Internetis oli just kirjutatud, et peab olema valmis laste eest elu ohverdama. Tiigrid olid siin maal elanud kogu aeg, aga hirm tekkis alles siis, kui nad nähtavale ilmusid.