Vääriskivi

Mõtlesin, et keskaeg oli lühem kui muud ajad. Siis tuli mulle meelde, et ta oli pikem kui ma esimesel hetkel mõtlesin. Ütlesin, et kuigi keskaeg oli pikk, on selle kohta kõige vähem teada, sest siis ei pandud midagi kirja. Vennad vaidlesid vastu, et keskaja kohta on kirjutatud üles väga palju trubaduurilaule, neid lihtsalt pikka aega ei uuritud. Mina olin seisukohal, et laulud on kirjanduse, mitte ajaloo allikas. Lamasin oma voodis pimedas toas. Vennad sõimasid mind elajaks. Tuba oli täis ulgumist ja kriiskamist. Üks tüdruk tõusis minu voodist ja läks emale kaebama, et ma temaga midagi ei tee. Ma ei olnudki tähele pannud, et minu voodis käivad tüdrukud magamas, sest mulle polnud see tähtis. Aga kui ma nendega midagi ei teinud, said nad sellest ainult julgemaks muutuda ja neid pidi rohkem tulema hakkama. Ulgumine ja kriiskamine jätkusid. Mõtlesin, et ma ei tohi sellel lõppeda lasta, muidu võin üles ärgata.

*
Oli inglise keele tund. Õpetaja ütles, et me avaks joonistusvihikud. Tahtsin joonistamise jaoks uut koolivihikut kasutusele võtta. Aga mõtlesin ümber, et joonistan inglise keele vihikusse, sest kui mul oleks igas aines lisaks põhivihikule joonistusvihik, siis läheks vihikute arv kokku väga suureks. Või võiks olla kõigi ainete jaoks ühine joonistusvihik. Inglise keele vihikusse joonistamise miinus oli see, et kui oli jäänud lehekülje lõppu paar tühja rida, siis tuli pilti alustada uuelt leheküljelt, aga õpetaja tahtis, et tühje ridu ei jääks. Mul oli vihik täis maakaarte, mis olid väga ilusad ja detailsed. Algul arvasin, et need on kõik mu enda joonistatud, aga siis nägin, et suurem osa oli trükitud. Õpetaja tuli minu laua juurde, et kuulata, kuidas ma harjutust loen. Ütlesin ühe sõna vist valesti. Õpetaja palus mul seda tähthaaval korrata. Kui ma kordasin sama moodi, nagu olin algul kiiresti öelnud, tahtis õpetaja näha, kuidas on kirjutatud. Ütlesin, et ma pean mõtlema, kuidas seda hääldada tuleb. Kui olin natuke mõelnud, ütlesin, et ma pean ikka veel mõtlema. See ei olnud hea, et mul nii hilises klassis veel nii kaua sellise asja üle mõelda tuli. Minu pinginaaber oli Erik. Õpetaja rääkis talle, et see on Erikule häbiks, et ta ei saanud ajaloo olümpiaadil selliseid küsimusi, millega ta oleks oma lugemuse juures teistest ette tulnud. Mind polnud üldse ajaloo olümpiaadile saadetud. Mul oli see aasta ajaloos kehvasid hindeid, ja ma ei teadnud üldse, mis mul lõputunnistusele ajaloo hinne tuleb. Mina olin arvanud, et Erik on ajaloos lihtsalt viieline, mitte eriti tugev.

*
Koolis tuli ühe asja eest raha maksta, aga seda mul ei olnud. Hakkasin põrandalt otsima. Leidsin ühe välismaa mündi. Ma ei teadnud, kas selle saab Eesti rahaks vahetada. Võibolla see oleks tulnud hoopis kaotajale tagasi anda. Põrandal oli ka mitmesuguseid kive. Korjasin neid üles, et vaadata, kas nende hulgas on mõni vääriskivi, mille saaks rahaks teha. Ütlesin, et kui põrand on nii kirju, siis siin peab ju midagi olema. Kirjule põrandale oli kergem asju kaotada või sealt koristamata jätta. Lõpuks leidsin ühe kivi, millel oli sinist värvi. Ütlesin, et see on merekivi, see on küll vääriskivi. Selle kivi järgi oli vist nimetatud ka sulatatud juust. Üks tüdruk ütles, et ma ei tohi seda kivi võtta, sest tema nägi seda enne. Vastasin, et mina jälle korjasin enne üles. Läksin tiivakoridori lõpu kuuri uksest sisse. Kuuris olid küttepuud ja raamatud. Varem olin sealt leidnud ühe raamatu Grenzsteinist ja nüüd leidsin teise. See oli saksa keeles ja pealkiri oli "Grenzstein saksa luuletajana". Võtsin selle lugemiseks kätte. Ütlesin, et nüüd ma võin kõik kivid loovutada, sest ma leidsin midagi paremat. Andsin kõik üles korjatud kivid sellele tüdrukule. Üks poiss ütles mulle, et siit ei või raamatuid koju viia. Vastasin, et koju viia küll ei või, aga koha peal lugeda võib. Küsiti, kas ei või raamatuid kaasa võtta. Üks õpetaja vastas, et ei või, muidu tuleks keegi hommikul autoga ja viiks kõik maha müümiseks minema. Mina ütlesin, et raamatuid ei ostetagi.