Vikerkaareline päev

Nägin, et täna on selline taevas, et võib vikerkaari tekkida. Läksin teise korteri poole aknast seda otsima, aga ei leidnud. Paar tundi hiljem kutsuti vaatama, et nüüd on olemas. Oli isegi kaks tükki korraga.

Uued majad

Olime välismaal. Pidime hakkama koju tagasi sõitma. Soomlane läks ees. Kartsin, et kaotan ta silmist. Kui buss kodule lähenes, siis nägin, et vahepeal on uusi maju ehitatud. Ei oldud rahul, et meie aknast enam kanal ei paista, vaid peame vaatama vastasmaja aknaid. Kaalusime mõtet, kas ei peaks sellesse uude majja kolima, et paremat vaadet saada. Aga leidsin, et seal on automüra liiga suur. Meie majas läks olukord selle poolest isegi paremaks, et uued majad summutasid autode hääli. Maju oli ehitatud ka õue keskele, nii et uue maja aken oli otse meie akna kõrval. Nüüd ei tohtinud kodus valju häälega rääkida, sest see oleks uude naabermajja ära kostnud. Läksin naaberõuele, kuhu oli kogunenud suur rahvamass. Seal algas ülikooli loeng. Jäin seda kuulama, kuigi ma enam ülikoolis ei käinud. Naisõppejõud rääkis, et see saal on liiga suur. Tegelikult oli see rahvast täis. Õppejõud rääkis, kui rangelt ta hindab. Ta rääkis, et eelmisel semestril sai kõige parem üliõpilane tema käest kümnepallisüsteemis hinded 9, 6 ja 1. Õppejõud naeris ja kordas öeldut. Vaatasin, et hinded olid kirjas hoopis järjekorras 9, 1, 6.

*
Tõnu tahtis hakata maalima. Ta vaatas kurvalt, et minu vanemad pildid olid saanud märjaks. Ütlesin, et vesi natuke kahjustab neid iga kord, aga mitte täielikult. Õnneks on mul neist fotod fotoaparaadis olemas. Tõnu läks veepurki tooma. Ma ei teadnud üldse, miks olid kolm pilti laua peal, mitte riiulis albumi vahel.

Kannatuste vältimine

S. Grünberg peab selle nädala "Sirbis" budismi inimkonna suurimaks saavutuseks. Mina seda teistest religioonidest kõrgemaks ei pea ja minu jaoks on budism liiga pessimistlik. Budismi enesesisendus, mida ka Grünberg kordab, on, et elu koosneb kannatustest, aga neid on võimalik vähendada. Minu meelest kannatuste vältimiseks on parem sisendada, et elu ei olegi kannatus, raskemad hetked on mööduvad.

Halb kuuldavus

Helistati, et varsti tuleb isale telefonikõne. Tahtsin sellest isale teatada, aga ta oli koos Jagomäega Tallinnas ja mobiiltelefoni koju unustanud. Siis võis helistada Jagomäe mobiilile. Telefoniraamatus oli Jagomäel kaks numbrit, et ühel võivad helistada kommunistid ja muud vaenlased, teisel ülejäänud inimesed. Helistasin tagasi sellele, kellelt kõne oli tulnud, et kas ma sain õigesti aru, et varsti helistatakse. Sealt öeldi, et valmistuge pikaks kõneks. Mõtlesin, et võibolla ei taheta isa asemel minuga pikalt rääkida. Klaus rääkis, et üks naissugulane on peast segi läinud ja kujutab ette, et mehed teda seina taga jälitavad, olles selle üle uhke. Telefon helises. Öeldi, et tuleb teade Riigikogust. Edasist ma ei kuulnud, sest vennad segasid. Karjusin, et minge siit minema, ma ei kuule. Telefonist öeldi vabandust. Edasist juttu ma jälle ei kuulnud, kuni lõpus öeldi, et teade on edastatud, ja pandi toru ära. Karjusin vendadele, et miks te ära ei läinud, ma ei kuulnud midagi.

Kaks sõjaajaloolast

Margus Laidre. “Lõpu võidukas algus. Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700-1701”. Tartu, 1995. 298 lk.

AINE

Lugesin M. Laidre raamatu läbi, et võrrelda seda eelmisena loetud H. Sepa sarnasel teemal doktoritööga ja muu Sepa loominguga. Sepa doktoritöö piirdub Narva piiramise ja lahinguga a. 1700, lisaks on ta kirjutanud artikleid ka teiste Põhjasõja aastate kohta, ja ülevaade kogu Põhjasõjast on tema kaastoimetatud “Eesti rahva ajaloo” mahukaim osa. Laidre raamat räägib lisaks Narva ümber toimunule ka Euroopa tolle ajastu sõjaajaloost üldiselt, Põhjasõja eelloost, Narva lahingule eelnenud Rootsi võitudest Taani ja Saksi üle ja hilisemast uuest võidust Saksi üle. Laidre hilisemaid raamatuid seotud teemadel ma pole lugeda jõudnud.

Kuigi Laidre raamat on ilmunud palju aastakümneid hiljem, peab ta Sepa teost endiselt suurepäraseks. Oma teose uudsust näeb ta eelkõige iga ajastu erinevates väärtushinnangutes. Raamatu ilmumise ajal oli Laidre suursaadik Rootsis. Ta on teinud täiendavat uurimistööd Rootsi ja Eesti arhiivides, aga erinevalt Sepast pole töötanud Vene arhiiviallikatega. Minu hinnagul nende kahe autori raamatud täiendavad teineteist, aga uus teos vana täielikult ei asenda.

SUHTUMINE

Sepp peab Rootsi võitu Narva lahingus kangelasteoks ja Vene võitu sõja lõpus eesti rahva saatuse seisukohalt kahetsusväärseks. Ta on kirjutanud artikelid sellest, kuidas eestlaste hulgas oli veel Vene aja lõpuni neid, kes Rootsi aega tagasi ootasid, samuti põgeneti parema elu lootuses Vene keisririigi ajal Eestist Rootsi. Ka Laidre suhtub suurema sümpaatiaga Rootsi poolde, aga nii tugevaid hinnanguid ei anna. Laidre kritiseerib rootslasi, kes ei suuda Karl XII-le Rootsi suurriigi lagunemist andestada ja näevad temas sõjahullu ja psühhopaati. Kuid kuigi Laidre kasutab nii venelaste kui ka saksilaste kohta sõna “vaenlane”, ütleb ta raamatu lõpul, et Rootsi suurriigi lagunemises midagi traagilist ei olnud, sest ajaloos on ikka esinenud tõusud ja mõõnad.

Kuigi Laidre kaitseb Karl XII teravate väljendite kasutamise eest, tarvitab ta neid ise Peeter I aadressil, nimetades teda Narvat piiravate vägede juurest lahkumise puhul vastutustundetuks ja küüniliseks.

USK

Sepast tugevam näib Laidre olevat usuküsimustes. Võibolla see on kuidagi seotud sellega, et ta on olnud hiljem suursaadik ka Vatikanis.

Sepp kirjutas kirikuajaloost vähe. Kui ta oligi “Eesti rahva ajaloos” lühikese reformatsiooniteemalise alapeatüki autoriks, siis sealt ta seletas seda protsessi rohkem kohalike poliitiliste põhjustega, mitte suure vaimse murranguna. Minu arvates oli reformatsiooni puhul põhiline just vaimne murrang, samamoodi nagu Buddha, Jeesuse ja Muhamedi tegevuse puhul. Sepa doktoritööst mulle jäi meelde kaks usuküsimustega seotud lõiku. Ühes ta ütles, et usuline ühtsus tegi Rootsi sõjaväe tugevamaks. Teises ta rääkis allikatest, et Rootsi pool kirjutas rohkem kui Vene oma. Seda võis lugeja ise seostada protestantismi kirjaoskuse tähtsustamisega.

Laidre raamatus on usuküsimustele suuremat tähelepanu pööratud. Kui Sepp seletab sõdade rohkust Eesti ajaloos geopoliitilise asendiga, siis Laidre lisab, et Euroopas on eriusuliste vahel sõjad kergemini puhkenud kui samausuliste. Seega peaks Eesti ajaloos oluliseks teguriks olema ka usupiiril paiknemine. Laidre kirjeldabki, et mitte ainult venelased ei olnud metsikud, vaid ka Rootsi sõdis idas julmemalt kui seda läänes tehti, sest teise kultuuri esindajate vastu oli austus väiksem. Lisaks kirjeldab Laidre lahingu eelseid jumalateenistusi, lahingusse Jumala nimel minekut ja pärast lahingut Jumala tänamist. Ja seda, et Taani ei olnud mitte ainult vaenlane, vaid ka Karl XII-le kõige sobivam kosjamineku koht, sest luterlikud kuningad valitsesid ainult Rootsis ja Taanis.

Laidre puudutab ka eneseusu küsimust, et Vene vägi jäi Narva lahingus selle puudumise tõttu liiga passiivseks, seevastu Karl XII muutus Narva lahingu järel liiga enesekindlaks. Ja juttu on ka ebausust. Krooni kukkumist Karl XII peast kroonimispäeval, mil ta selle sarnaselt Napoleoniga ise pähe pani, peeti halvaks endeks, sõja ajal taevas erilise vaatepildi nägemist aga heaks endeks.

MAJANDUS

Erinevalt usuküsimustest on Laidre Sepast nõrgem majandusküsimuste seletamisel. Üks põhjus on ilmselt, et Sepp oli sellele teemale tugevamalt spetsialiseerunud ja temaga on raske võistelda. Teise võimaliku seletusena näen vastureaktsiooni marksismile, mis viis majandusliku teguri ja sotsiaalsete vastuolude alahindamisele.

Laidre järgi ei olnud Põhjasõja puhkemise ajal usulised küsimused enam ega majanduslikud veel sõdade puhkemise otsustavad põhjused, vaid valitsejatele oli kõige tähtsam au. Ometi on Eesti ajaloost kirjutatud teist moodi – et 13. sajandil tulid ristiusustajad alles kaupmeeste jälgedes. Laidre järgi ei viinud kaubanduspoliitika sõdadeni, sest valitsejad ei pidanud kauplemist auväärseks. Aga majanduse alla kuulub ka maksude kogumine. Enne Liivi sõja algust nõudis Moskva Vana-Liivimaalt maksude tasumist. Laidre räägib endale natuke ka vastu, kui ütleb, et Rootsile kuuluvad jõesuudmed Läänemere ääres olid ühtlasi olulisimad kaubateed. Võibolla siiski Rootsi just sellepärast need hõivas.

Sepp peatub pikemalt sõja majanduslikul organiseerimisel, muuhulgas selle juriidilisel küljel. Laidre teeb samuti majanduslikust küljest juttu, aga teda iseloomustab toitlusküsimuste puhul rohkem huvi Rootsi sõdurite menüü vastu.

Laidre kirjutab, et kui sõja ajal asusid rüüstama ka talupojad, siis ei olnud tegu teadliku klassivõitlusega. Sepale tundub, et erinevad talupoegade kihid käitusid erinevalt – peremehed põgenesid sõja eest, rüüstama asus lahtine rahvas.

DIPLOMAATIA

Diplomaatia kuulub ilmselt Laidre kui dipomaadi tugevate külgede hulka. Ta on avaldanud hiljem raamatu ka diplomaatia ajaloost. Sepp peatus doktoritöös sõja eellool võimalikult lühidalt, Laidre natuke pikemalt. Sepp ei teadnud, kas Rootsi vastase liidu mõte tuli enne Patkulile või Peetrile. Laidre alustab hoopis Saksi ja Poola-Leedu valitsejast Augustist, kes tahtis sõjaga oma prestiiži tõsta. Patkulit soovinud ta oma huvides ära kasutada balti aadli poolehoiu võitmiseks, mis ei õnnestunud. Patkul asus koostama sõjaplaani ja alles siis tuli välja liidu mõttega. Enamus sõdu olevatki siiski toimunud liitude, mitte kahe riigi vahel.

Raamatus ei ole sõnastatud ühemõtteliselt arusaadavalt, kas Laidre peab Karl XII sõja süüdlaseks või refereerib kellegi teise arvamust. Konteksti järgi järeldan siiski, et Karl tahtis sõda Taaniga provotseerida sellepärast, et see oli juba nagunii vältimatu.

Kui Sepa sõnadevalikust jääb mulje, et Saksimaa sõdis kultuursemalt kui Venemaa, siis Laidre toob välja ka, et Saksimaa alustas sõda seda kuulutamata, aga Venemaa kuulutas, mis võis ausama mulje jätta. Kuid Sepp kirjutas ka sellest, kuidas Peeter eelnevalt Rootsi esindajale valetas, nagu mingit sõda plaanis ei oleks.

Sepa järgi kaldus Narva lahingu järel Euroopa avaliku arvamuse poolehoid üldiselt Rootsile. See tekitab küsimuse, miks ei õnnestunud Rootsil siis sõjas liitlasi leida. Sepp seletab seda sellega, et Karl oli poliitikas vähem andekas kui sõjanduses. Kuid Laidre toob välja kõigepealt, et juba Karl XI ajas neutraliteedipoliitikat, mida Karl XII valitsemist alustades jätkata püüdis. Neutraliteet omakorda ähvardas teiste riikide poolse isolatsiooniga. Põhajsõja ajal lisandus Hispaania pärilussõja mõju. Mõlemad seal võitlevad pooled soovisid küll liitu Rootsiga, kuid mitte Rootsi abistamiseks, vaid et Rootsi neid aitaks.

SÕJANDUS

Sepp pidas vanemaid väeosasid uuematest pikema väljaõppe tõttu võitlusvõimelisemateks. Kuid Laidre järgi oli Narva garnisonis piiramise ajal isegi liiga vanu sõdureid. Selle raamatu kirjutamise aegu oldi Eestis uhked, et Laari valitsuses on noori ministreid.

Sepa teostest jäi meelde, et Rootsi hakkas sõja alates looma eestlastest maakaitseväge. Laidre toob välja, et eestlasi oli Rootsi sõjaväes juba enne sõja algust Riia garnisonis, samuti oli neid Narva lahingus osalejate hulgas.

Kui Sepp kirjeldas Vene vägede saabumist Narva juurde, siis imestasin, et ta kasutas sõjaväega kaasas olevate mittevõitlevate inimeste arvust rääkides iga kord sõna “mees”. Baturini romaanist “Karu süda” mäletasin, et sõjaväega võib naisi kaasas olla veel rohkem kui sõdureid endid. Laidre ütleb, et sõjavägedega liikus naisi kaasa alati.

Laidre kirjeldab, et sõdu püüti üldiselt võita kurnamise ja näljutamise, mitte lahingutega. Ida-Euroopas olevat lahingute osakaal siiski suurem olnud. Mujalt on mul vastupidine ettekujutus, et just Venemaa on olnud agar põletatud maa taktika kasutaja, sealsete tohutute vahemaade tõttu. Sepa raamatust jäi meelde, et enne Narva lahingut põletasid venelased kõik majad teel Rakvere ja Narva vahel. Laidre toob välja, et põletatud maa taktikat kasutasid mõlemad pooled – ka Riias ja Narvas sissepiiratud põletasid majad linnamüüride ümber. Paistab, et ühe ja sama maja võivad põletada mõlemad pooled. Kolmandas klassis loetud romaanist “Nimed marmortahvlil” mäletangi, kuidas seal vaenlase alustatud maja lõhkumist jätkasid Eesti sõdurid, hoolimata vajaduse puudumisest.

Sepp nimetas, et enne lahingut olid Rootsi väed kolm päeva söömata, aga jäi arusaamatuks, kas nad pärast seda said süia või nälgisid veel. Laidre ütleb, et lõpuks oldi söömata viis päeva, lisandus veel magamatus.

Lahingus haavata saanutel tuli jäsemeid amputeerida. Kui magistriõppe seminaris ütles õppejõud raamatu “Kannibalide küla” piinamiskirjeldusi arutades, et tol ajal suhtuti valusse teist moodi, sest puudusid valuvaigistid, siis Laidre nimetab, et amputeerimisel kasutati valuvaigistina viina.

Ajalooõpikust on teada, et Põhjasõja ajal suri eestlasi kõige rohkem katku. Laidre lisab, et sõjavägede puhul oli üldine, et haigustesse suri rohkem inimesi kui lahingus tapeti, loetledes erinevaid haigusi.

VORMISTUS

Kui Sepa raamatus oli kõige raskem aru saada joonealustes viidetes toodud võõrkeelsetest tsitaatidest, siis Laidrel viiteid ei ole, aga torkas silma rohkem segase sõnastusega või mitte kõige paremini üksteisele järgnevaid eestikeelseid lauseid, mida toimetaja oleks võinud parandada. Mõnest kohast võis aru saada tänu eelnevale Sepa raamatu lugemisele. Üldiselt on siiski ka Laidre raamat huvitavas stiilis.

Sõnastuse osas oli kahtlane, kui Laidre kasutas Eestimaa ja Liivimaa kohta mõistet Läänemereprovintsid, sest teised riigi osad asusid ka Läänemere ääres, mida küll võidi seal Idamereks nimetada. Sepal on Rootsi aja kohta Läänemereprovintside kohta mõiste Rootsi Transbaltikum.

Laidre raamatus on rohkem pilte, kuid need on uduselt trükitud. Kaarte on mõlemal, aga Sepa kaardid on paremad ja detailsemad. Probleem on ainult selles, et need on lahtiselt raamatu vahel ja kokkumurtavad, mis võibolla praeguseks viinud kadumise või murdumiseni.

Pöörasin ringi

Täna hakkasin minema päevakeskusesse maleturniirile, aga poolel teel tuli meelde, et osavõtumaksu raha pole kaasas, mistõttu pöörasin ringi. Teistest odavamalt ma mängida ei tahtnud, kuigi teoreetiliselt oleks võinud järgmine kord topelt maksta. Koju tagasi jõudes oli juba ametlik turniiri alguse aeg. See on alanud alati ametlikust hiljem, nii et võibolla oleks veel kohale jõudnud, aga ma ei tahtnud kaks korda järjest sama teed kõndida ja pealegi olin muutunud uniseks. Raha unustasin kaasa võtta võibolla sellepärast, et ülikooli klubis sai mängida ilma osavõtumaksuta ja sellest jäi harjumus sisse. Või tuligi unustamine unisusest. Enne teele asumist kirjutasin ja see võis mõtted liiga kaugele viia.

Ebateaduskraad

Tänases "Postimehes" kirjutatakse, nagu oleks teadlased ainult need, kellel on doktorikraad. Mina usun siiski oma diplomit, millele on kirjutatud teadusmagister. Iseasi, et uutele lõpetajatele sellist kraadi enam välja ei anta. Aga inimese üle ei saa ikkagi otsustada ainult formaalsete tunnuste põhjal.

Samas artiklis parem mõte on, et õpilased peaks kulutama kõige suurema osa ajast sellele, milles nad kõige andekamad on, mitte vastupidi, nagu see praegu olevat. Siiski ma ei arva, et see peaks eranditult nii olema, vaid tuleb otsustada, mis on prioriteetne. Südameinfarkti korral tuleb tegeleda enda kõige nõrgema kohaga ja kutsuda kiirabi. Elukutse valikul tuleb tõesti leida oma tugevam külg, arvestades ka, mida ühiskond vajab ja millega on võimalik teenida. Maleterminoloogias öeldult tuleb mõnes seisus kaitsta ja mõnes rünnata.

Kitsas neljainimese pink

Räägiti, et meil mängitakse korvpalli aeglases stiilis. Isegi olümpiavõitja Salumäe viskas mängus vähem punkte kui mõnes mujal toimuvas mängus visatakse. Maria ütles, et täna võiks midagi teha. Vastasin, et ei saa, sest praegu on maleturniir. Kui päevas on kaheksa tundi mängu, ei jõua midagi muud teha. Maria ütles, et nii palju ei peaks mängima. Vastasin, et päevas võiks olla üks voor, mitte kaks. Läksin tundi. Minu koha peal aknapoolse rea teises pingis istus juba üks võõras poiss. Küsisin, kas tema kõrvale võib istuda. Ta vastas, et ei või. Läksin istusin uksepoolse rea viimasesse pinki. Saksa keelt andis uus õpetaja. Otsisin kotist tükk aega saksa keele vihikut, mõeldes, et võibolla peab kirjutama mõnda muusse vihikusse. Mõtlesin, et kui igas aines peab olema eraldi vihik, siis võtab nende otsimine nii palju aega, et seda tuleb alustada vahetunnis, nii et selles eriti midagi muud teha ei jõuagi. Istusin pingis, kus oli neli tooli. Minust kaks kohta paremal istus Peep ja üks koht vasakul Kristina. Aga oli kitsas. Seetõttu kui Kristina oli käinud korraks klassi ees õpetaja juures, istus ta tagasi tulles teise pinki. Minust üks koht eespool istusid Peep ja Reeli. Neil kitsas ei olnud, sest nende vahele jäi kaks tühja tooli. Uus meesõpetaja kirjutas tahvlile kogu aeg mulle tundmatuid väljendeid. Küsisin, mis keel see on. Peep vastas, et saksa keel. Ütlesin, et see on vist vana saksa keel.

Tiibadeta liblikaliigid

Liblika tunnuseks võiks pidada suurt tiiba. Aga "Loomade elu" järgi on olemas ka tiibadeta liblikaliike. Nad olevat evolutsiooni käigus tiivad kaotanud. Autor oletab, et ka kirpude eellastel olid tiivad.

Lepatriinude kohta õpetati koolis, et nad on hoiatusvärvi ja seetõttu linnud neid ei söö. Aga "Loomade elu" ütleb, et selle raamatu kirjutamise ajaks ei olnud teada, kui paljud linnud üldse seda värvi näevad.

Bioloogist onupoeg ütles suvel, et "Loomade elu" puhul on eriti süstemaatika väga vananenud, nüüd pannakse see geeniuuringutega paika. Aga eesti keeles on see minu teada seni parim zooloogia ülevaade.

Riietega vette

Jõudsin hommikul Pille pulma. Toomas ütles parajasti Pillele, et õnnitleb teda perekonna poolt viimase inimesena. Sellega olid õnnitlused lõppenud. Tahtsin ka õnnitleda, aga kuna ma ei teadnud, kas praegu võib, siis ei hakanud seda tegema. Merko ütles mulle pahaselt, et kas ma jõudsin alles nüüd kohale. Olin arvanud, et pidu algab täna õhtul, aga see oli alanud juba eile õhtul. Pille oli ühe mehega tülli läinud ja abiellus seetõttu hoopis tema vennaga. Suurem jagu inimesi oli lauast tõusnud ja mustad taldrikud lauale jätnud. Küsisin, kas siin minu jaoks ka mõni taldrik on. Klaus vastas, et ei ole. Mulle toodi puhas taldrik. Pillasin selle kohe puruks. Toodi järgmine taldrik. Viive hüppas laevalt riietega vette. Sama tegi veel mitu inimest. Viive oli alati muretu, et kunagi õnnetust ei juhtu. Aga kui inimesed olid purjus, siis mõnega võis juhtuda.

*
Lamasin voodis. Mul tuli mõte, et võiks võtta riiulilt fotoaparaadi ja ennast teki all pildistada. Mõtlesin, et fotoaparaat oleks hea panna näole lähemale kui esimesel hetkel oli pähe tulnud. Kui mul oli fotoaparaat käes, siis vajutasin alumist nuppu, mis ei teinud hetkelist välku, vaid süütas pideva valgustuse. Pildistamisnupp oli hakanud logisema. Alumine nupp tegi päevavalgust, mitte sellist valgust nagu välk. Pildistasin ennast nii, et silmad olid kinni. Kui foto oli tehtud, siis vaatasin, et sellel paistsid minu silmad ja kael verised. Henn võttis fotoaparaadi enda kätte ja ütles, et töötleb seda pilti. Vastasin, et ei mingit töötlemist. Mõtlesin, et verine kael on võibolla ainult värviefekt. Fotoaparaat kukkus maha kõrgemalt kui esimesel korral. Mõtlesin, et nüüd see võis küll katki minna. Kontrollisin.

Seisuste järjekord

Sellest ajast, kui õppisime põhikoolis Prantsuse revolutsiooni eelset generaalstaatide kokkutulekut, tean, et seal oli esimene seisus vaimulikud ja teine aadel. Sellest lähtusin ka luulekogu "Kolm seisus" tsükleid järjestades. Järjestus tundub olevat õnnestunud, sest mulle on öeldud, et algus on kõige parem. Inimesed ajavad seisuste järjekorra kergesti segi, pidades esimeseks aadlit. Aga täielikult nad ei eksi. Täna lugesin, et kõigil maadel ei olnud seisuste järjestus sama. Vähemalt Rootsi riigis oli aadel esikohal. Raamat ütleb siiski, et Rootsi oli selles suhtes ebatavaline juhtum. Kuna Eesti oli Rootsi riigi osa, siis see laienes võibolla ka Eestile. Tegelikult ma Eesti järjestust ei tea. Prantsusmaal oli ka riigipea kuningas, aga vähemalt Richelieu ajal juhtis riiki rohkem kardinal. Rootsis oli vist autoliikluse suund ka algul suuremale jaole Euroopale vastupidine. Enne autosid sõideti hobustega. Hobusevankrid ei tohtinud ka kokku põrgata, aga neid vist suunavöönditesse jagatud ei olnud. Täna lugesin, et vanasti olid hobused praegusest palju väiksemad ka.

Edukas algus

Me saime järjest vanemaks, kümne aasta kaupa. Kui me saime 100-aastaseks, siis öeldi meile, et vanaks elanud oleme küll, aga me võiks endast lapsi ka järele jätta. Seejärel saime 110-aastaseks. 110-aastaseks saajaid oli juba vähemaks jäänud, koos minuga 4 inimest. Läksime trepist alla. Madalamal korrusel tähistas üks noor sugulane alles 50. sünnipäeva.

*
Olin üle hulga aja jälle ühel valla maleturniiril. Öeldi, et väljastpoolt valda kutsuti siia viis inimest. Esimeses voorus pidin mängima Peeboga. Tahtsin nuppe peale panna, aga Peebo pani juba minu kella käima, et mängime pimesi. Mängus ta ähvardas lüia etturiga b7, nii et minu vanker oleks ohtu sattunud. Kuigi ma seda ähvardust nägin, lasin tal seda ikkagi teha, lootes, et järgmisel käigul mõtlen midagi välja. Peebo ähvardas g5-lt odaga minu lippu. Tundus, et mul ei olnud lipuga kuskile taganeda. Mõtlesin ja mõtlesin. Lõpuks märkasin öelda, et minu aeg on kukkunud. See oli kukkunud juba rohkem kui viis minutit tagasi. Nüüd mulle hakkas tunduma, et ma oleks saanud lipuga lihtsalt oda lüia. Peebo oli mängu jooksul kaks nuppu ette pannud, aga ma polnud kumbagi löönud. Odakäigu oligi ta teinud bluffimiseks, et ajaga võitu saada. Pimesi mängides ei olnud mul vastase seisust täit ülevaadet, mistõttu ma ei teadnud, kas oda oli kaitstud või mitte. Mul olid kõik enda käigud meeles, aga mitte vastase omad.

*
Mängisin pika mõtlemisajaga maleturniiril. Sellel pidi olema seitse vooru. Turniiri koosseis oli suhteliselt nõrk. Nii sain neljas esimeses voorus järjest võidud ja hakkas juba tekkima lootus esikohale. Tuli meelde, et Peebole olin siiski kaotanud, seega oli mul kolm punkti. Ütlesin, et see kaotus võib mulle veel kalliks maksma minna. Mina enam Peebot peatada ei saanud. Aga ma ei teadnud, võibolla ta oli ka mõne punkti ära andnud. Tegelikult võisin ka järgmised mängud kaotada ja kokkuvõttes miinustesse jääda. Järgmises voorus pidin mängima klassivend Sandriga. Mõtlesin, et Caro-Kanni ma talle ei mängi, sest ta võib olla blogist minu partiisid vaadanud. E4 peale mängin e5. Aga selle kohta võib Sander jälle palju teooriat õppinud olla. Sander ütles, et ta annab mulle aega ette. Ta keeras enda mõtlemisaega veerand tundi vähemaks ja mulle veerand tundi juurde. Aja ette andmine oli bluff, sest ma polnud Sandriga varem mänginud ja ta ei saanud minust tugevam olla. Aga ta võis olla mulle ebasobiv vastane.

Male koolidesse

Jälle ühest blogist oli viide minu blogile kustutatud. Seekord arvatavasti sellepärast, et mul on segateemaline blogi, mitte poliitikablogi. Asja positiivne külg on, et siis ma võin veel rohkem oma tujude järgi kirjutada. Täna pidin kirjutama ühe dokumendi, kus ma pidin arvestama ettekirjutustega. See võttis rohkem energiat kui blogis kirjutamine. Aga energiat kirjutamiseks paistab mul olevat keskmisest inimesest tunduvalt rohkem. Ma ikka imestan, kui keegi kirjutab, et tal polnud varem aega kirjale vastata. Minu meelest inimesed ei ole nii hõivatud. Neil on aega televiisorit vaadata, töökohas lobiseda ja tänaval aeglaselt lonkida. Mina ei leia pigem nende tegevuste jaoks aega. Aga inimesed ei peagi ühesugused olema, muidu ei tuleks tööjaotusest midagi välja. Mõned kasutavad umbes sellist argumentatsiooni, et kirjutamine ei ole töö, sest see ei ole ebameeldiv. Aga kui neil endal kästaks midagi pikemat kirjutada, siis nende jaoks see arvatavasti siiski oleks ebameeldiv. Üks klassiõde ütles, et ta saab aru, et luuletusi võib kirjutada, aga ta ei saa aru, kuidas neid avaldatakse. Täna lugesin sellest, et oktoobris alustatakse paljudes Eesti koolides maleõpet, sest arvatakse, et male muudab inimese enesekindlamaks ja parandab õppetulemusi. Kui jagada minu õppeaeg maletrenni mineku eelseks ja järgseks, siis teises pooles olid tulemused tõesti paremad. Aga seda on võimalik seletada ka vanemaks saamisega. Kui ma trennis käimist alustasin, küsis õpetaja mult, et kas ma inglise keelt enam üldse ei õpi. Mina olin selle küsimuse üle imestunud, sest olin just lugenud läbi ingliskeelse maleõpiku ja selles keeles malenuppude nimed selgeks saanud. Aga siis ei olnud trenn veel võibolla mõjuma hakanud. Kuigi aasta olin malemängu juba kodus õppinud ja natuke varemgi malet ja kabet mänginud. Igatahes klassikokkutulekut korraldades ma mõtlesin Kasparovi raamatule, et mõtlemise abil peab kõik probleemid lahendatud saama. Eestis maleõppe laiendamise taga pidi ka mingil moel Kasparov olema. Ühe koolina hakatakse seda õpetama minu koolis. Võibolla kui ma praegu kooli läheksin, ma oma kooli malevõistkonda ei pääsekski. Sealt taheti mind küll ka juba vanemal ajal välja jätta, põhjendusega, et mina olen küll tugevam, aga vend on stabiilsem. Aga vend ei olnud minu asendamisest huvitatud. Ja lõpuks ei olnud selles võistkonnas mängimisest huvitatud ka enam minust tugevam klassivend, mis oli vist ühel korral võistkonna väljapanekust loobumise põhjus.

Nime ütlemise mäng

Hakkasin kooli fuaajees jalgu rütmiliselt liigutama. Üks teine inimene hakkas ka tantsima. Mina lõpetasin rütmilised liigutused, sest tavaliselt püüdsin neid vältida. Kõndisin klassikaaslaste vahel ringi. Läksin Arielist mööda. Loeti ajalehte, kus olid uuesti avaldatud laulva revolutsiooni aegsed materjalid. Üks tolleaegne kuupäev oli tol ajal kõigil meeles olnud, aga nüüd oli suurem osa inimesi selle unustanud. Jürgen I. veel mäletas seda. Intervjuus küsiti, mis vahe on parlamendis ja ajalehes toimuval. Tol ajal ei olnudki, aga nüüd ajalehed vastandusid parlamendile. Jõudsin lehekülje alumisse serva ja keerasin lehte. Keerasin korraks veel eelmisele leheküljele tagasi. Kristjan K. luges veel eelmist lehekülge, kui mina juba järgmist. Olime ühes koridoris. Tutvustati ühtesid sugulasi. Neid oli mulle varem ka tutvustatud, aga olin nende isikud ära unustanud. Ilmselt pidin ka nüüd unustama. Hakati mängima mängu, et tuli öelda oma eesnime üks kord aeglaselt ja kolm korda kiiresti. Iga ütleja pidi nimetama, kes seda järgmisena teeb. Kui nimetati mind, keeldusin mängus osalemast, põhjendusega, et ma tahan, et asjad edasi läheks. Kui tuli Tooma kord oma nime öelda, siis ta seda samuti kohe ei teinud, vaid seadis tingimusi. Jürgen L. nimetas Tõnu nime hoopis selleks, et Tõnu aitaks tal lauda tõsta. Ema kutsus mind pidulauda, aga ma eelistasin magada. Olime ühes toas. Seal oli vee peal lörtsikiht. Küsisin, kuidas see mind kandma peab. Siis käiski sulpsatus ja rida inimesi kukkus läbi sulava lörtsi vette. Võtsin kõigil lamajatel vee näo pealt ära, et nad hingata saaks. Mulle tuli meelde, et inimest ei tohi panna selili, sest ta võib hakata oksendama. Seetõttu panin linnu külili.

Vahtra edenemine

Viimati vahtrast üles riputatud pilt oli tehtud pilves ilmaga. Mõni päev hiljem pildistasin teda päikesepaistelise ilmaga ja tuli minu meelest ilusam foto.

Narva 1700

H. Sepp. Narva piiramine ja lahing a. 1700. Tallinn 1930. XVI + 342 lk. + kaardid.

AUTOR

Hendrik Sepp (1888-1943) oli Eesti-aegse Tartu Ülikooli pikaaegne ajalooõppejõud ja viljakas kirjutaja. Nooruses töötas ta õpetajana Venemaal ja ajakirjanikuna Eestis, avaldades muuhulgas ilukirjandusteoste arvustusi. Ajaloolasena spetsialiseerus ta sõja-, majandus- ja asustusajaloole. Varasemal perioodil olid ülekaalus sõjaajaloolised uurimused, hiljem majandusajaloo osakaal suurenes, elu lõpu asustusajaloo alane uurimistöö jäi pooleli.

Sepa nägemuses on Eesti ajaloos suur tähtsus geograafilisel asendil. Mereäärse maa erakordselt soodus asend kaubateede suhtes tõi kaasa keskaegsete hansalinnade õitsengu. Kuid asendi tõttu Ida ja Lääne piiril on Eesti alal toimunud ka rohkem sõdu kui mujal. Sõdadest tingitud majanduslikud raskused omakorda tõid kaasa sunnismaisuse ja eesti talupoja muust Euroopast raskema saatuse.

Vaatamata pessimistlikule nägemusele Eesti ajaloost, rõhutas Sepp optimistliku ellusuhtumise tähtsust. Ka doktoritöö teemaks valis ta Narva lahingu Põhjasõjas, mille Rootsi võiduga lõppemine oli talle meelepärasem kui Venemaa võit sõja kokkuvõttena.

SÕJA KÄIK

Sepp ei pea oma uurimuse teemaks Rootsi-vastase liidu kujunemist, kuid annab siiski mõista, et peab selles väga oluliseks liivimaalase Patkuli osa. Patkuli tähtsustamist võiks võrrelda sellega, kuidas on tähtsustatud Aleksander Kesküla osa Vene 1917. a. oktoobripöördes. Sepp ei ole kindel, kellele tuli esimesena mõte Rootsi-vastasest liidust, kuid peab võimalikusk, et Patkulist sõltumatult tulid samasugused mõtted ka Venemaa tsaarile Peeter I-le.

Liitu kuulusid Taani, Saksi-Poola ja Venemaa, kellest kaks esimest alustasid sõjategevust Venemaast varem, kuid keda Rootsi kiiresti lõi. Venelased koondasid oma väed Narvat piirama. Sepp kirjeldab, kuidas narvalastel oli küll piisavalt toitu, aga linnas kaevude puudumise tõttu oli piiramise ajal raskem saada vett. Venelaste suurel väel oli omakorda puudus laskemoonast.

Venelastel ei õnnestunud Narvat vallutada. Hilise aastaaja tõttu oli mõlemale poolele raske liikuda nii maa- kui ka mereteid mööda, kuid Rootsi vägi kuningas Karl XII juhtimisel maabus Pärnus, vägesid tuli ka Soomest. Liiguti Rakveresse, sealt Narva alla ja võideti lahing arvulises ülekaalus oleva Vene sõjaväe vastu.

Peeter oli Narva juurest lahkunud juba enne Karli kohalejõudmist. Sepp seletab lahkumist Rootsi võidu ettenägemisega. Tsaari juhtimisel saadud kaotus pidavat olema suurem kui tavalise sõjaväelase juhtimisel. See seletus sarnaneb Suvorovi raamatus pakutud põhjusele, miks Stalin ei kirjutanud ise alla Saksamaaga sõlmitud mittekallaletungilepingule, vaid lasi seda teha Molotovil – lepingut olnud algusest peale kavas rikkuda ja Stalini allkiri sellisele lepingule ei sobinud.

Venemaa süüdistas hiljem Rootsit kapitulatsioonitingimuste rikkumises ja Narva valluatmise ebaõnnestumise süüdlaseks pidas oma väest sissepiiratud linna üle läinud Gummertit, samuti süüdistati reetmises ennast lahingust vangi andnud väejuhte. Sepa hinnangul Gummerti üleminekul mingit mõju lahingu tulemusele ei olnud, ta tahtnud ilmselt hoopis narvalasi eksitada ja linna vallutamisele kaasa aidata.

Võit Narva juures siiski sõja tulemust ei otsustanud, vaid juba varsti kaotasid rootslased Erastvere lahingu. Venemaa viis Eesti valluatmise teatavasti aastal 1710 lõpule, millele sai kinnituse 1721. a. rahulepinguga.

VÄLJAÕPE

Oma artiklites on Sepp öelnud, et ajalugu tohib õpetada ainult ajaloo haridusega. Samuti ei pidanud ta õigeks, kui teistsuguse haridusega J. Luiga kirjutas uurimuse Jüriöö ülestõusust. Ka oma doktoritöös omistab Sepp suurt tähtsust erialasele väljaõppele, seekord sõjaväelaste puhul. Rootsi vägede keskmine võitlusvõime olnud Vene omadest suurem. Vanem väeosa oli võitlusvõimelisem kui hiljem moodustatu. Rootsi polnud küll 20 aastat sõdinud, kuid tema sõjaväelased olid omandanud lahingukogemusi teiste riikide sõjavägedes. Ka Taani vastu peetud sõda andis enne Venemaaga kohtumist Rootsile kogemusi juurde. Aga Venemaal lõppes otse enne Põhjasõja algust sõda Türgiga. Miks sealt saadud kogemusi on madalamalt hinnatud, ei ole päris selge.

Sepa hinnangul olid nii Vene kui ka Rootsi väejuhtide oskused Narva lahingu ajal veel väiksemad kui sõja edasises käigus kogemuste lisandumisel. Kuid peatükis võidelnud poolte kaotustest vaatab ta asja teise nurga alt – Narva lahing hävitas Vene sõjaväe kogenud juhtkonna.

Soomlaste väeosad marodööritsesid peale lahingu lõppu rohkem kui rootslaste omad. Sepp seletab ka seda sellega, et soomlaste väeosad olid hiljem moodustatud, mistõttu neil polnud distsipliini. Siiski on vahel räägitud sellest, kuidas inimene sõjas hoopis metsistub. Nii on seletatud fašismi teket Esimesest maailmasõjast saadud psühhotraumadega. Võibolla tuleks soomlaste teistsugusele käitumisele seletust otsida ka nende rahvuslikust iseloomust, mis on ka hilisemal ajal ilmnenud venevihana. Sepp ise toob oma kirjutistes sageli esile, et metsik sõjapidamisviis oli Venemaa jaoks traditsiooniline. Kuna Soome oli Venemaale lähemal kui Rootsi, võis see ka Soomet rohkem mõjutada.

Rootsil oli kavas moodustada ka eestlastest maakaitsevägi, mis Narva lahingu ajaks ei teostunud. Sepa hinnagul oleks eestlaste väeosa väljaõppe puudumise tõttu olnud vähemalt esialgu kasutu.

KIIRUS

Selles uurimuses hindab Sepp sõjategevuses eriti kiirust. Ta ütleb, et Venemaa alustas sõda liiga hilja. Ka venelaste aktsioon Karli Narva juurde liikumise takistamiseks oli hilinenud. Karli oli varem kritiseeritud nooruse tormakuse eest Narva lahingusse kiirustamisel, kuid Sepa arvates on see kriitika põhejndamatu. Rootsi vägi oli Narva lahingut alustades kolm päeva söömata, samuti olid söömata hobused. Kui raamatu lõppsõnas ütleb Sepp, et sellises seisukorras lahingusse astumine oli õige otsus, siis eespoolses peatükis kirjutab ta, et ka rootslaste poolt operatsiooni planeerimine jäi hiljaks. Kui Peeter koos vägede ülemjuhatajaga Narva alt lahkus ja uue ülemjuhataja määras, oli see määramine Sepa hinnangul samuti hilinenud, sest uus juht ei jõudnud piisavalt oma ülesandega tutvuda.

TÖÖ ISELOOMUSTUS

Doktoritöö on Sepa kõige mahukam üksikuurimus. Seda on peetud ka tema parimaks. Teised on hinnanud teda rohkem majandusajaloolasena. Kuid Sepp oskab majandus- ja sõjaajalugu seostada. Ka selles raamatus kirjutab ta sõjaväele meeste andjate maksukergendustest, teiste koormiste kasvust, läbimõtlemata korralduste tekitatud ohust majandustegevuse seiskumiseks ning Liivimaa ja Eestimaa adramaa erinevast väärtusest.

Töö on hea allikakriitikaga. Kaustatud allikates on väga vastukäivad andmed nii Vene kui ka Rootsi sõjaväe suuruse kohta, samuti nende kaotustest. Tundub, et mida rohkem andmeid on, seda keerulisem on ajaloolasel nende hulgast õiget leida. Sepal on siiski olemas läbimõeldud seisukohad, milline allikas on usaldusväärsem ja milline vähem. Rootsi allikaid peab ta üldiselt Vene omadest usaldusväärsemaks. Rootsi võidu eelsitamise tõttu mõnes kohas võibolla isegi liialdatult. Ta ei kahtle näiteks, et vene sõdurid hakkasid lahingu ajal välismaalaste umbusaldamise tõttu tapma oma sõjaväkke kuuluvaid sakslasi, küll aga selles, kui palju omasid soomlased pärast lahingut tapsid.

Sepp oskas palju võõrkeeli, mistõttu tal polnud raskusi ka rootsikeelsete allikate kasutamisel. Enamikule lugejatele teeb aga lugemise raskemaks, et ta pole rootsikeelsetele tsitaatidele tõlget lisanud.

Sepa kaasaegne selle raamatu arvustaja tõstis esile, et Sepal on ka kirjandusannet. Sellega võib nõustuda, sest uurimuse näol on tegemist haarava lugemisega.

Osad raamatu seisukohad võivad olla praeguseks vananenud. Aga mõni asi hakkab paremini paistma ajas kaugenedes ja mõni paistab lähemas ajas viibijatele.

Parem ülevaade

Loeng toimus vanaaegses majas puude vahel. Minu loengukonspektid olid nüüd paremad kui varem, sest varem ma olin kirjutanud õppejõu juttu üles tema rääkimise ajal, aga nüüd alles pärast loengu lõppu, kui mul oli sellest parem ülevaade.

*
Hakkasin Piretile elektronkirja kirjutama. Vaatasin, et olen valinud vale aadressi. Mitte Pireti oma, vaid selle sarnase. Võibolla ma siis ühele Piretile saadetud kirjadest sellepärast ei olnudki vastust saanud, et see polnudki õigel aadressil läinud. Või olin millalgi saatnud kõigepealt valel aadressil, siis saanud veateate ja suunanud kirja õigele aadressile edasi. Mul oli saksakeelne ajaloo konspekt. Peitsin seda teki alla, et teised lugeda ei saaks. Vend ikkagi nägi seda ja naeris, et saksa kommunistid kirjutasid selliseid asju. Ta küsis, mis aastast mis aastani keskaeg kestis. Vastasin, et on erinevaid alguse ja lõpu aegu, aga keskaja kestuseks on loetud 900 aastat. Uusaeg oli lühem.

*
Õpetaja andis tagasi lõpukirjandeid. Proovikirjandi olin saanud kahe. Lootsin, et lõpukirjand läks paremini, aga ei olnud selles kindel. Õpetaja ütles, et osad said kahe või kolme keelevigade tõttu. Sain oma kirjandi tagasi. Selle hindeks oli kolme kaarega kolm. Ütlesin, et ma seekord ei lugenud grammatikaraamatut läbi, grammatika ei olnud enam meeles. Vaatasin oma kirjandist ühte sõna, mis oli vigaseks loetud. Ütlesin, et selline muusikastiili nimi on ju olemas. Aga nähtavasti pidi sidekriipse kasutama. See, mis mulle oli antud, oli tänane "Äripäeva" number. Mõtlesin, et minu kirjandihindest tehakse sensatsioon, sest ma tegelen ilukirjanduse avaldamisega. Ütlesin, et ma poleks pidanud üldse teist korda lõpukirjandit kirjutama hakkama. "Äripäevas" oli artikkel sellest, mis teemal kirjandit kirjutati. Minu ees istuv tüdruk ütles, et see on artikkel minu kirjandist. Vaidlesin vastu, et kõik kirjutasid sel teemal. Tüdruk ütles, et talle tundub, et kirjutatud on just minu kirjandi põhjal. Hakati laulma. Krister laulis nalja tehes. Tulviste karistas teda kaks korda, et ta laulab sellist laulu aktsendiga. Kristeril oli valida, kas häält muuta või saada kolmandat korda karistada.

Lemmikautod

Kui Villem ja Joosep olid mõlemad magama pandud, hakkasin raamatut lugema. Kui olin kaks lehekülge lugenud, tuli Joosep minu ruumi uksele. Ütlesin: "Juba üleval." Joosep sosistas: "Minu lemmikautod on robotiauto ja kollane auto ja sinine auto." Seejärel pani ta ukse väljastpoolt kinni.

Kui lahkusin kodust, et hambaarsti juurde minna, hakkas Villem selle peale nutma, kuigi enne seda polnud tal mind väga palju vaja läinud. Hommikul oli ta nutma hakanud vanaema toast lahkumise peale.

Tehisinimene

Oli saanud valmis tehisinimene, kes toodi meiega malet mängima. Ütlesin tehisinimesele, et ma ennustan, et ta võidab kõik mängud. Nii juhtuski. Hakkasin talle rääkima, millist raamatut ta võiks lugeda. Ta küsis, miks ta peaks raamatuid lugema, ta lihtsalt teab, mis neis kirjas on. Mõtlesin, et annan talle keerulisema ülesande. Palusin tal kahte asja omavahel võrrelda. Seda ta ei osanudki. Tehisinimene oli magnetkaart. Ta hakkas mööda põrandat järjest kiiremini edasi-tagasi sõitma, et sein purustada ja meie juurest lahkuda. Võtsime talt energia ära. Ta jäi liikumatuks. Aga kui ta millegagi kokkupuutest korraks energiat sai, siis ta jälle natuke liigutas. Ütlesin, et kardan, et minu pangakaart võib ka minu juurest minema sõita. Aga panin ta taskusse, kus ta ei saanud hoogu võtta. Üks ajaloolane sai Tööerakonna valitsuse ministriks, ise Tööerakonda kuulumata. Ta ähvardas, mida ta teeb, kui üks mees tema ja Tööerakonna suhete kohta küsib. Lugesin koomiksit. Seal öeldi, et üks inimene on abielus. Tehisinimene ütles seda kuuldes kohe: "Lahutada!", et ise temaga abielluda. Kolmas inimene ütles selle peale, et mitte nii sirgjooneliselt. Tehisinimene otsustati ümber programmeerida, et ta vähem sirgjooneline oleks. Seal koomiksis oli juttu ühest Muhu saare objektist. Ütlesin, et ma sain teada, et ühe variandina tuleb jõuluvana Muhust. Hakkasin kahtlema, et jõuluvana ega näärivana sõna koomiksis ikkagi ei olnud. Aga kui ma uuesti vaatasin, siis jõulude ajal tulemisest oli küll.

Suu ja kõrvad pärani

Mul on palju luulet.
Aga kas sa ka kuuled?
Vaja on luulelist kuulmist,
nii kirjalikku kui suulist.

Söepulk

Krister kirjutas tahvlil matemaatikaülesannet. See oli võrrand ühe funktsiooni kohta. Leidsin tema kirjutatust arvutusvea, mille ta tegi vist meelega. Õpetaja küsis mult, kas ma olen Kristeri kirjutatuga nõus. Vastasin, et ei ole. Läksin ise tahvlile kirjutama. Kirjutasin arvutusvea eelsest kohast alates. Kustutasin mitu korda enda kirjutatu ära ja alustasin uuesti. Võibolla oleks pidanud alustama päris algusest, sest Krister võis juba enne minu märgatud viga neid teinud olla. Tahvlile ilmus slaid. Ütlesin, et kui te slaide lasete, siis laske paremasse kohta. Slaidi lasi Helen. See koosnes tema koostaud nimekirjast selle kohta, mis minu lahenduses valesti on. Jõudsin lugeda esimest rida, et juba algandmetes on vigu. Siis pööras õpetaja pead, mistõttu Helen kustutas slaidi ära. Ta oli püüdnud seda näidata õpetajale märkamatult, mistõttu ei olnud hea, et ma olin sellest valju häälega rääkinud. Mul olid kõik ülesandes esinevad arvud juba pähe kulunud. Krister ütles oma kohalt, et ma olen tema pealt maha viksinud. Ta leidis oma paberilt seletuse, et ta oli kaks erinevat ülesannet üheks lugenud ja sellepärast valesti kirjutanud. Peep tuli tahvli juurde näitama, kuidas tuleb õigesti kirjutada. Matemaatika lõpueksam oli vist juba toimunud, aga ma ei olnud matemaatikat selgeks saanud. Peebu õpetatud asjad tulid ka tahvlile liiga tuhmilt, nii et minu silmad seda vaatamata korduvale parandamisele ei võtnud. Mõtlesin, et kui mulle nüüd tunnitöö eest kaks pannakse, siis karjun, et proovi ise pimedana kooli lõpetada. Või et kõigi haigustega, sest nägemine ei olnud minu ainuke probleem. Ütlesin, et sellele tahvlile ei saa kirjutada, ma kirjutan parem paberile. Läksin istusin oma kohale tagasi. Sellega oli ring täis, sest ülesande lahendamist olin alustanud ka paberil. Tundi tuli hilinemisega Raido. Ta tegi nalja, et kui te tahate võimuesindajaid rahuldada, siis tehke neile seda ja seda. Ta oli vist varasemast meelde jätnud, et joonistamistundides ei ole kõige rangem kord, nii et võib hilineda ja nalja teha. Esimeses pingis istuv kursusekaaslane ütles, et karguga mees tuli, ega mina ja Raido olime varem sõbrad.

*

Isa ütles, et ma koristaks nüüd oma kirjutuslaua ära. Mul polnud kavatsust seda praegu teha, sest hakkasin kooli minema. Ja ma ei tahtnud seda ka hiljem teha, sest ainuke võimalus virnu teise kohta panna oleks tõsta nad omanikuta voodi peale. Isale oleks võinud öelda, et vaadaku oma kirjutuslaua virnu. Isa põhjendas oma soovi, et kõik, kes minu toas käivad, võtavad laua pealt midagi kaasa, nii et asjad on igal pool laiali. Ta näitas mingi seadeldise külge kinnitatud väikseid albumeid, ja ütles, et natukese aja eest oli selle asukoht mulle väga tähtis, aga nüüd olen selle unustanud. Vaidlesin vastu, et mina pole seda rääkinud, sest ma ei tea, mis see on. Albumi kaane materjal oli küll minu albumi oma sarnane, aga minu album oli suurem. Ütlesin, et võibolla ma rääkisin ainult sellest seadeldisest. See, et asju laiali tassiti, oli paratamatu, sest nüüd liikus majas väikseid lapsi. Panin isa nurka seisma. Isa seisis seal natuke aega ja siis tuli mind nurka panemise eest tänama.

*

Kirjutasin söepulgaga. Kirjutamist alustades oli see alles täiesti uus. Mulle meeldis päev läbi kirjutada. Kui ma oleks kirjutatut avaldamiseks pakkunud, oleks seda nimetatud grafomaaniaks. Aga kui ma kogu aeg kirjutasin, sain ma sama asja mitu korda läbi kirjutada, nii et see muutuks väärtuslikuks. Aga kui see oleks ka eraldi võttes väärtuslik, võidaks ikkagi öelda, et see on blogis avaldatud unenäokirjelduste kordamine. Vahetasin vahepeal söepulga kaldenurka, et kirjutada hetkel teravama servaga. Mõtlesin, et võibolla tegin vea, et hakkasin kirjutama söepulgaga, sest süsi võib vist aja jooksul loetamatuks muutuda. Söepulk oli Tõnu oma. Tõnu küsis mult pastakat. Sauna ukse juures oli kivipind pragunenud. Läksin maleturniirile. Need olid Tartu meistrivõsitlused. Pandi laudasid mängimiseks valmis. Mul tuli vist mängida põrandal külili lamades. Selliseid mängijaid oli teisigi. Klaus alustas turniiri alles kolmadast voorust. Rei ütles, et pani Kausile kahes esimeses voorus võidud. Seda sellepärast, et nüüd oli osavõtjaid paaritu arv ja igas voorus pidi keegi vabaks jääma.

Seisukoht ei ole erapooletus

Täna tegin tavalisest pikema tööpäeva. Algul mõtlesin, et hoian aega kokku ka teise igapäevase blogisissekande arvelt. Eile mind selle eest kiideti, et mul pole plaanis uude listi üle ühe korra nädalas kirjutada. Tegelikult esimesel nädalal kirjutasin seal sagedamini, aga uusi teemasid pole rohkem kui keskmiselt kord nädalas algatanud. Teisele ja kolmandale teemale pole vastuseid tulnud. See võib tähendada, et kõige suuremaid eksimusi mul ei olnud. Blogis on parandatud ka seda, kui unenäos on faktivigu. Minu ajalooteemaliste unenägude raamatut on peetud minu kõige paremaks raamatuks, aga seda on kirjastuse laos luulekogudest rohkem järel. Ise olen seda ka vähem kinkinud, sest hind on kallim. Nüüd lubati minu raamatute müük lõpetada, et lattu ruumi teha. Siis pidin saama oma raamatuid tasuta. Aga kõiki ei saa ilmselt vastu võtta, sest kodus ka palju ruumi ei ole. Väga agressiivselt ei taha kinkimisega ka tegeleda, sest kõiki ei huvita raamatud siis ka, kui tasuta saab. Mõnda raamatud huvitavad, aga mitte minu omad. Feisbukis kirjutati, et kui teos huvi ei ärata ja ei müü, siis see pole kunst, vaid hobi. Aga kui mina ütlesin, et halba raamatut ostetakse rohkem kui head, siis pidasin silmas, et keerulisem raamat huvitab eelkõige intelligentsemaid inimesi. Sellega ma ei mõelnudki väga enda ilukirjandusteoseid, vaid rohkem klassikute artiklikogusid, mida ma koostanud olen ja millele kirjutatud saatesõnad võib liigitada teaduseks. Mul on olnud võimalik neisse ka ilukirjanduslikumas stiilis elemente sisse tuua. Targemad inimesed ütlevad, et teadus peab olema interdistsiplinaarne, aga kui on tehtud mingi teemalist, siis kiputakse nendes interdistsiplinaarset lähenemist keelama. Kõik listi liikmed selle vastu ei ole, aga on neid, kes keelavad. Ajaloolistis keelati poliitikast kirjutamist rohkem kui astronoomiast või bioloogiast, kuigi poliitika on rohkem ajalooteaduse teema. Võibolla keelajatel oli õigus, et teaduslistis peab lähenema erapooletumalt. Aga sada protsenti erapooletu ajalugu ei ole ka võimalik või vähemalt minu arvates soovitav. Kui ikka kirjutada Vabadussõjast, siis mul ei ole ükskõik, kumma poole võiduga see lõppes. Juba Vabadussõja nimetus on hinnanguline.

Akendeta maa

Läksin bussi peale. Sama bussi peale tuli ka Raido. Ta ostis juhilt pileti, küsides hinnasoodustust kursuse välimäärajat ette näidates. Küsisin Raidolt, kas tal ei ole ka üliõpilaspiletit. Ta vastas, et ei ole. Rääkisin, et mul ka algul ei olnud, aga hiljem ma võtsin. Kui mul veel ei olnud, siis küsisin poole hinnaga piletit sama asja ette näidates. Või mitte sama, vaid õpinguraamatut. Üks kord anti poole hinnaga pilet, aga teine kord keelduti. Aga A. ja K. Must maksid mulle sõidu kinni. Mõtlesin, et oleks võinud lisada, et nad arvasid, et tegemist on kahe otsa piletitega, sest pilet müüdi poole kaupa. Buss hakkas kesklinna jõudma. Vanemuise tänaval oli suur rahvahulk. Ütlesin, et siin toimuvad nii suured meeleavaldused, aga ajalehed vaikivad osad neist täielikult maha. Ajakirjanik Krister tegi selle peale ahastavat häält. Ta ütles, et erinevaid inimesi ärritavad ajalehe juures erinevad asjad. Mõtlesin, et võibolla siin täna ei olegi meeleavaldus, vaid on 1. jaanuar ja võibolla tähistatakse aastavahetust.

*
Jõudsime ühele maale. Sellel maal vaaetpiiril pilt kogu aeg vahetus. Mõtlesin, et see on nõiutud maa, kus kummitab. Aga selgus, et vaatepiiril on televiisor. Sellel maal kõndisid kõik inimesed peale meie väga aeglaselt ja vaevaliselt, nagu liiguks siin aeg teise kiirusega. Kartsin, et siis võib aeg liikuda teise kiirusega ka meie jaoks ja koju tagasi minnes võib olla seal väga palju aega möödunud nagu muinasjuttudes. Läksime järgmisele maale. Sellel erinevalt eelmisest ei olnud majadel aknaid, vaid hooned olid üleni kaetud kirjalike plakatitega. Läksime ühte majja sisse. Sellel ei olnud seespool ka aknaid, ruume ega treppe, vaid üles liiguti mööda õõnsa hoone seina kõndides. Ühel korrusel oli keset saali kassa, mille taga müüs kaupa paljaste rindadega kassapidaja. Sellel maal olid kõik kassapidajad paljaste rindadega. Raamatud olid sellel maal erinevalt eelmisest keelatud. Ainsad kirjalikud tekstid olid plakatid maja väliskülgedel. Need plakatid reklaamisid kõik kaupu, mida kassapidajad müüsid. Üks väike ruum seal siiski oli. Selles ruumis oli voodi. Vaatasin madratsi alla. Madratsi alumisel küljel oli inimese luukere raieskeem. Uksest tuli sisse üks mees, kes andis kirve. Küsisime, milleks see. Mees seletas, et sellel maal kehtib kord, et kui naine meelitab mehe voodisse, mida juhtub küll harva, siis on sellel naisel õigus see mees tükkideks raiuda. Ja kui mees meelitab naise voodisse, mida juhtub veel harvem, siis võib mees naise tükkideks raiuda.

Itaalia avang

Täna ülikooli maleklubis mängis 5 inimest 10+10 minutiga tulemustega 1. Sander 4 p., 2.-3. Laasmägi, Runnel 2,5. Sandri vastu mängisin vist esimest korda elus mustadega Itaalia avangut:

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Oc5 4. d4 ed 5. 0-0 d6 6. Rg5 Rh6 7. Kh1 0-0 8. f4 Og4 9. Le1 Ve8 10. Lh4 Oe6 11. Oe6 fe 12. Lh5 Vf8 13. g4 Le7 14. Rh7 Rg4 15. Rf8 Rh2 16. Kh2 Vf8 17. Kh1 Vf6 18. f5 ef 19. ef Le4+ 20. Kh2 Lc2+ 21. Rd2 Vh6 22. Lh6 gh. Sain materiaalselt natuke parema lõppmängu, aga kaotasin lõpuks ajaga.

Suurendamisviisid

Koostasin nimekirja inimestest, keda ma võin usaldada. Klassikaaslastest panin sinna Eriku ja Kati S. Tegin paranduse, et ma võin neid vahel usaldada, sest nad olid mulle valetanud ka. Näitasin seda nimekirja Erikule. Erik rääkis Hitlerist. Ta küsis, kuidas inimene mõtles tuhat aastat ette. Vastasin, et mõtles küll, aga ta mõtles kohe ümber ka, sest ta mõtles pidevalt. Erik hakkas mulle näitama mingit seadeldist. Ma ei pannud tema juttu hästi tähele. Ta rääkis midagi silindritest. Küsisin, kas tuleb teha silinder. Erik karjus, et mitte seda. Küsisin, kas tuleb võtta silindri kujuline toru. Erik karjus, et seda ka mitte. Ta näitas mulle silindrikujulist teleskoopi, millega aknast õue vaadata. Ütlesin, et aa, ta räägib teleskoobist, ma algul ei pannud tähele, millest jutt käib. Kui ma oleks ise silindrit tegema hakanud, oleks see olnud lõhkumine. Ütlesin, et ma näitan teist suurendamisvahendit. Võtsin fotoaparaadi. Näitasin, et sellega saab suurendada enne pildistamist ja pärast pildi valmimist veelkord. Aga pärast suurendamine seekord ei õnnestunud. Varem oli see ju õnnestunud. Lõpuks sain aru, et lähedalt pildistatud asju uuesti suurendada ei saa, küll aga vaateid kaugemalt. See sõltus pikslite arvust. Üks suurendamisvõte oli veel, kui panna pilt suuremale ekraanile. Aga olid olemas piirid, millest suuremaks väljalõigatud tükk pildist ei läinud.

Sinclair Lewis "Babbitt"

Sinclair Lewis. Babbitt. Romaan. Tallinn 2006. Tõlkinud Johannes Seilenthal. Koos lisadega 410 lk.

Ilukirjandusteosest on natuke halvem kirjutada kui teadusraamatust, sest võib kellegi lugemiselamuse ära rikkuda. Seetõttu on võibolla parem mitte edasi lugeda, kui romaan ise on veel lugemata, aga on plaanis seda teha.

T. Lemberi saatesõnast selgub, et raamatu autor Lewis on saanud Nobeli preemia, talle on pakutud ka Pulitzeri preemiat, ta on müünud Jack Londonile ideesid ja "Babbitt" on tema tuntuim romaan. Aga mulle on mõni Nobelit mitte saanud autor rohkem meeldinud. See romaan kuulub nende hulka, kus erinevad tegevusliinid on peategelase kohtumised erinevate kõrvaltegelastega. Minu meelest on romaan haaravam, kui kontrastid peatükkide vahel on suuremad, nii et nendes on täielikult erinevad tegelased.

Raamatu peategelane Babbitt on kinnisvaraärimees. Ta on rikas, perekonnaisa, kuulub paljudesse klubidesse ja pühapäevakooli juhtkonda, peab edukalt kõnesid, on saadik ja harrastab erinevaid spordialasid. Aga ta ei ole eluga eriti rahul. Ta joob keeluseaduse ajal salaalkoholi, suitsetab, kasutab pidevalt sõna "kurat", valetab, algul hoiab võõrastest naistest püüdlikult eemale, aga vahepeal hakkab neile külge lööma, et sellest hiljem jälle loobuda. Saatesõnas rõhutatakse, et autor on irooniline. Aga raamatut iseloomustab tüüpiline irooniliste teoste puudus, et ei pakuta välja positiivset alternatiivi. Need, kelle üle ironiseeritakse, on tegelikult paljuski autori prototüübid. Babbitt tarvitab keelatud alkoholi, vahepeal suurtes kogustes, ja ka autor suri saatesõna andmetel alkoholismi. Babbitt hakkab vahepeal senise elu vastu mässama, mis viib abielurikkumiseni. Ka autor on 13-aastaselt suure mässu ette võtnud ja kodust põgeneda püüdnud. Raamatu lõpul peategelane rahuneb, kuigi on näha märke uue mässu võimalusest. Oma patte pihtides valetab ta endiselt need tegelikust väiksemaks, samuti mõtleb ta tulevikus ärist loobumisele. Viimase peatüki viimases alapeatükis hakkab mässama peategelase poeg, kes abiellub salaja heaks peetust nooremalt ja otsustab ülikooli pooleli jätta. Poega mõistetakse selle eest hukka, aga peategelane suhtub temasse teistest natuke mõistvamalt. Kui olevat olemas elamine laste kaudu, siis see on võibolla mäss lapse kaudu. Babbitti enda vahepealne suurem mäss liigituks võibolla keskea kriisi alla, aga raamatu kirjutamise ajal vist sellist mõistet ei tuntud. Abielukriisi ilmselt tunti. Saatesõna järgi on raamat vaadeldav Babbitti ja tema naise Myra armastuse purunemise loona. Minu meelest nad raamatu lõpu poole siiski vähemalt ajutiselt leppisid. Sellele aitas kaasa naise pimesoolepõletik, millega ta viibis kaua haiglas. Sel ajal leppis Babbitt ka temast mässamise tõttu eemalduma hakanud sõpradega. Haiguse kulminatsiooniks valimine on seletatav sellega, et autor pärineb arsti perest. Ma olen ammu arvanud, et haigus võib inimese targemaks teha, kuigi mitte alati.

Peategelane ei ole ise ka kõige tervem ja kannatab rasvumise all. Sellega tahetakse võibolla öelda, et rikkad söövad ennast paksuks. Kui kirjutatakse peategelase unenägudest, siis võibolla varjatud tagamõte on, et rikkal on aega magada. Aga ma olen lugenud uuringutest, et ülekaalulisus tuleb just magamatusest.

Ükskord vaieldi listis selle üle, kas vastutustundlikumad on kirjanikud või ärimehed. Mina arvasin, et kirjanikud, aga mulle vaieldi vastu, et ärimehed. Ma arvan ka praegu, et Meri sobis presidendiks, aga sinna ametisse sobivat ärimeest on raskem leida. Kui kirjanik Lewis ärimehe ameti üle ironiseerib, siis selles võib näha kirjeldatud vaidluse laiendust ja nende ametite vahel peituvat vastuolu. Siiski kui peategelane kirjutas menukaid kõnesid, samastas autor teda sel hetkel ilmselt jällegi endaga.

Ükskord kuulsin raadiosaadet, kus halvustati samaaegselt kibeda viina joomist ja magusa jäätise söömist. Ka selles raamatus on alkohol ja jäätis pandud kõrvuti, kui peategelane neid mõlemaid peo jaoks hankimas käib.

Babbitt on rahulolematu muuhulgas sellepärast, et teda ei võeta vastu kõige kõrgemasse seltskonda. Samas on ta rahulolematu ka seetõttu, et teda kutsub külla veidi madalama staatusega inimene, kes on kehva vestlusoskusega. Kui Babbitti vestlusoskus oli parem, oleks võinud tal soovitada sel juhul vestlust ise sisustada. Võõrastele naistele külge löömist oleks võimalik seletada üksindusega. Sel ajal on just sõber oma naise tapmiskatse eest vangi läinud ja oma naine läheb kodust pikemaks ajaks ära. Babbitti jaoks on sõbra abielurikkumine suurem patt kui tapmiskatse. Aga ta on mõlemal juhul valmis sõbra kaitseks valetama. Ta tahab anda isegi valevannet. Hoolimata vahepealsest üksindustundest ei taha Babbitt minna järjekordsesse uude organisatsiooni, kui teda sinna vägisi kutsutakse. Hiljem sõpradega leppides ta siiski läheb. See vist ongi varem igatsetud kõrgem seltskond, aga seda ei rõhutata.

Saatesõnas öeldakse, et peategelane pole võimeline iseseisvalt mõtlema. Sellega ma olen enam-vähem nõus, aga ise oleks seda kirjeldanud otsustusvõimetusena. Kui Babbitt mingi otsuse teeb, hakkab ta seda sageli varsti kahetsema. Psühholoogia raamatu järgi on küll vastandite vahel kõikumine üldse inimestele omane. Nii võib ka arvata, et kui autor enda vastandi üle ühel hetkel ironiseerib, siis teisel hetkel ta sellega samastub. Kolmandad variandid jäävad kergemini tähelepanu alt välja.

Sammu aeglustumine

Läksin ülikooli ütlema, et tahan nüüd oma õpinguid magistrantuuris jätkata. Seal oli uus ametnik. Ta ütles, et meil on viieaastane magistriõpe. Selle aja olin juba ületanud. Ametnik küsis, et võibolla ma olin vahepeal haige, kas mul on mälu nõrgenenud. Vastasin, et haige olin ma küll, aga mälu nõrgenenud ei ole, vaid olid keskendumisraskused. Ametnik ütles, et siis ma võin tuua arstitõendi. Ta andis mulle paberi, millel oli mälu test. Hakkasin küsimustele vastuseid kirjutama. Vaatasin, et ühes küsimuses küsitakse minu kohta ebameeldivat asja. Siis nägin, et ei küsita minu kohta, vaid üldiselt, kõik on üldised mäluküsimused. Parandasin esialgse vastuse uue vastu. Oskasin vastata kõigile küsimustele, aga jõudsin seda teha ainult ülemistega. Vastamise aeg sai täis ja mult võeti paber enne lõppu välja jõudmist ära.

*
Nägin tänaval J. Lompi. Ta seisis ühe maja seina ääres. Vaatasin, et tal on pagunid õlgadel. Sellepärast ma ta siis alati ära tundnud olingi, kuigi polnud paguneid varem tähele pannud. Tahtsin riigikohtu hoone juures üle tee minna. Aga seal keeras parajasti üks hiigelsuur auto. Vaatasin, kas ma ei peaks auto eest põgenema, ta võib kõnniteele tulla. Vähemalt tema tagumised kastid võivad keeramisel kõnniteele sattuda. Aga auto keeras ära, ilma et midagi oleks juhtunud. Tema taga ootas keeramist veel hulk sõiduautosid. Kiirustasin üle autotee, enne kui nad sõitma hakkasid. Riskisin sellega, et hakkame liikuma korraga, aga seda ei juhtunud. Mul oli samm aeglasemaks jäänud. Selle kompenseerimiseks hakkasin liikuma joostes. Mõtlesin, et kui samm on jäänud aeglasemaks, miks ma siis kooli hiljaks ei ole jäänud. Aga tegelikult olingi kooli riidehoidu jõudnud alles siis, kui teised olid juba klassis. Praegu läksin kodu poole ja jooksin Lossi mäest alla. Ootasin, et jõuan mäe alumises otsas Ülikooli tänavale, aga seal oli hoopis üks tundmatu tänav. Keerasin siiski sellele. Tänava nurk ei olnud päris täisnurkne, vaid uus tänav keeras natuke tuldud teed tagasi. Mõtlesin, et mind võeti magistriõppesse tagasi ainult pooleks aastaks. Selle ajaga ei jõua ma doktoritööd kirjutada, ja magistritöö olen juba ära kaitsnud. Ainuke võimalus selle ajaga doktoritööd valmis saada oli kirjutada see magistritöö edasiarendusena, aga seda ma ei tahtnud. Tegelikult oli mul tegemata ainult üks eksam ja ma võisin keskenduda ainult selle tegemisele. Aga seda kursust vist nüüd enam ei loetud. Sain võtta samas ainepunktimahus mõne teise kursuse asemele.

Punane sügis

Tegin samast vahtrast fotod sel sügisel ja eelmisel. Tänavu on ta punane ja eelmine aasta oli kollane:

Mäe tipus

Mängisin Vihmandiga malet. Käisin Oh6. Järgmisel käigul Og7. Vihmand näitas oda näpuga. Olin selle ette pannud. Käisin Oh6 kolmes mängus järjest ja iga kord läks halvasti. Ütlesin, et teen mitu mängu järjest sama viga. Minu vastane oli väike tüdruk. Temast taheti teha filmi kui maleandega lapsest. Mind taheti ka sinna filmi sisse võtta. Ma magasin voodis. Olin küll uhke, et ma magan, aga ei tahtnud filmi sisse jääda. Filmivaatajatele oleks võinud paista, et minu tekk ja lina on koledas asendis. Neid oleks saanud küll kohendada. Väike tüdruk tuli ja tõmbas mul teki pealt ära. Olime selle väikse poisiga Paides. Ta tegi Toomale ühte nalja. Sellest järeldasin, et nüüd hakkab poiss endast vanemaid võitma. Teisest aiast tuli mitu inimest, neist kaks olid peaaegu ühesugused naised. Üks neist oli Kadri, kes viis väikse poisi autoga ära. Vanaema küsis, kas teine Kadri sarnane naine oli tema õde. Vastasin, et peaaegu, see oli vähemalt tema onutütar või täditütar. Mul oli varasemast meeles, et naaberaias elab üks Kadri sugulane. Ema ütles, et nii loll jutt. Ma ei saanud aru, kas ta ütles seda minu jutu või vastupidise jutu kohta.

*
Vaatasin pilvi. Mõtlesin, et nüüdsest ei peaks ma üles kirjutama mitte ainult pilvede kuju, vaid ka nende asukoha taevas kraadides põhja-lõuna ja ida-lääne suunal. Mäe otsas istusid Pille ja Helena. Mõtlesin, et läheks nende juurde. Aga ma ronisin siiski teise mäe otsa, mis oli maailma kõige kõrgem. Mõtlesin ronimise ajal, et sinna on ohtlik ronida, sest see on eluga riskimine. Kui olin tippu välja jõudnud, hakkasin välja mõtlema neljarealist luuletust:

Olen roninud kõigist paremalt
kõige tippu ei ronind ma varemalt
siis tundsin end praegusest aremalt
...?

Kerge elu

See osa minu põhitööst, mida ma teen kodus, on minu lemmiktegevus. Väljaspool kodu teen põhimõtteliselt seda sama, aga koht on ebasobivam. Kui mul oli aastal 2000 depressioon, ütles psühhiaater, et kui mul on kodus raske olla, võin ma minna haiglasse. Aga sellest ma keeldusin, sest olin kindel, et haiglas tunneksin ennast veel halvemini. Ma olin just haiglas olnud ja olin uhke, et jõudsin elusana koju tagasi. Tol hetkel tundus, et ma olen väga kaua elanud. Võibolla üks põhjus oli selles, et lõpetasin just ülikooli. Haridustee ähvardas esimest korda elus lõpule jõuda. Seda õnnestus siiski veel viie aasta magistriõppega pikendada. Tegelikult ma olen selline inimene, kes õpib kogu elu. Kui ülikoolis õppimise aega ühe aasta võrra lühendati, olevat osad inimesed kaevanud, et nüüd nad pidid üks aasta liiga kaua õppima. Minul pole õppimise vastu mitte midagi. Koolitööde tegemise vastu on olnud, aga sageli nende mõttetuse pärast. Mõnda harjutust ei tahtnud ma koolis teha sellepärast, et mulle tundus, et mul on see asi juba selge ja tahaks järgmise teema juurde minna. Praegu ma selle koha pealt enam nii ensekindel ei ole. Olen lugenud õppimise teooriat, et kui asi on selge, siis tuleb seda veel kinnistamiseks edasi õppida. Koolis meile teooriat väga ei seletatud. Aga natuke siiski. Mõne õppimisvõtte olen ka ise leiutanud. Kes on juba ülikoolis õppinud, see peabki ise teadusavastusi teha suutma, aga algkooliõpilaselt ei saa seda veel nõuda. Kuid ka laps võib uusi mänge välja mõelda.

Pea kasevõras

Mul läks isa toas riiulivahetäis raamatuid ümber. See omakorda tõukas ümber järgmise riiulivahe ja nii edasi. Isal ei läinud kunagi raamatud ümber, aga minul nii kergesti. Võtsin kõik ümber läinud raamatud välja, et need otsast peale paika laduda. Vend tuli sealt toast ühte raamatut otsima. Ütlesin, et mul just läksid raamatud ümber.

*
Ühes ingliskeelses ajakirjandusväljaandes räägiti Piretist. Jutt oli sellest, kuidas ta sporti teeb. Piret oli korduvalt osalenud Euroopa meistrivõistlustel. Mainiti, et ka tema õde Oudekki on osalenud Eesti meistrivõistlustel. Seni olin arvanud, et spordis on edukam Oudekki, aga tuli välja, et Piret tegeles sellega vaiksemalt, aga paremate tagajärgedega. Räägiti ka nende vanematest ja ühest perekonnatuttavast, kes oli eriti kuulus sportlane. See sportlane osales iga kord ühel Eestis toimuval maratonil, ja öeldi, et maraton on kõige rohkem tema nägu. Ma uduselt mäletasin, et selle sportlase nimi oli mulle juba ammu uudistest tuttav.

*
Magasin püsti seistes, nii et pea oli minu toas kasvava kase võras. Vend soovitas, et ma peaksin tarvitama magades vihmavarju, et kaseoksad silma ei läheks. Arvasin, et seda pole tingimata vaja, sest magades ma ei liigutanud.

*
Vennad kaebasid, et ülikooli ametnikud teevad neile liiga, nii et nad ei saa õppetähtaegadest kinni pidada. Tõmbasin ühte ametnikku selle eest juustest. Karjusin, et kui ta kaebama läheb, siis lähen mina ka kaebama. Karjusin: saage aru, et te võltsisite dokumenti. Ja seejuures veel mitte lihtsalt dokumenti, vaid sellist, millest sõltub inimese elu.

Kuulus neeger

Proovisin kuubikut kokku panna. Ütlesin, et mulle tuleb seda õpetada. Ma teen kogu aeg sama vea. Kui ma ühte külge kokku panen, pean teistel külgedel endise olukorra taastama, aga taastan kõigil. Ütlesin, et rohelist on ju kaks tükki. Vend küsis, mis siis. Ütlesin, et algul ma vaatasin, et üks roheline, aga üks on heledam ja teine tumedam.

*
Linnas toimusid plahvatused. Joonistasin selle kohta pilti. Pildile kirjutasin, mis seal on. Ma ei kirjutanud tähti järjest, vaid läbisegi. Nii ei oleks keegi seda lugeda osanud. Või mõni andekam siiski. Ema jättis pildi alguse vahele ja ütles edasise kohta, et nii, siin on kaks maja. Ta hakkas neid võrdlema.

*
Raamatusarjas oli ilmunud uus raamat. See oli ühe kuulsa ameeriklase kohta. Ta oli laulja ja ajakirjanik. Kiideti, kui hea tema muusika parajasti kõlab ja kui ilus uks tal on. Minu meelest see inimene oli tähtis ainult ameeriklaste jaoks. Eestlaste jaoks oli ta vähem tähtis kui teised, kelle kohta selles sarjas raamatud olid ilmunud. See inimene oli neeger. Mulle tundus, et tema polpulaarsus põhineb peakujul, mitte andekusel. Andsin tagatoas väiksele Toomale särgi. See oli talle lühike. Ütlesin, et see on Tõnise ja Joosepi särk. Toomas vaidles vastu, et Villemi, sest see oli nii väike. Ema tuli uksest sisse. Toomas ei tahtnud talle näidata, kui lühike särk tal seljas on.

Sitsiilia kaitse

1. Ots 9 p.
2. Hinrikus 8,5
3. Seljodkin 7,5
...
Runnel 4,5
...
12 osavõtjat, 10 minutit

Võitsin Šukyst, Kääpi ja Põvvatit, viigistasin Harujõe, Hinrikuse ja Ivaineniga, ülejäänutele kaotasin.

Runnel-Ots
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 a6 5. Rc3 g6 6. Oe2 Og7 7. Oe3 Rf6 8. 0-0 0-0 9. Ld2 d6 10. Vad1 Rd4 11. Od4 b5 12. f4 Ob7 13. Of3 Vc8 14. e5 Of3 15. Vf3 Rg4 16. ed Ld6 17. Vd3 Lc6 18. Og7 Kg7 19. Vd7 b4 20. Ld4+ Rf6 21. Re4 Le4 nüüd puudutasin etturit b4, vastane nõudis käiku ja alistusin.

Vahelduva eduga

Ma olin juba varem märganud ülikooli raamatukogu vanade raamatute saalis kotikeelu märki, aga lootsin, et see käib ainult suurte kottide kohta. Aga eile paluti mul oma portfell kappi luku taha panna. Ma ei tea, kas selleks, et kotti ära ei varastataks, või selleks, et mina ei saaks raamatuid varastada. Igatahes kappe oli ruumis vähem kui istekohti. Kuigi suurem jagu istekohti on iga kord tühjaks jäänud. Sain kapi nr. 8 võtme ja riidehoiust olin saanud numbri E 645.

Koduteel kohtasin kerjust, kes küsis raha kuuldeaparaadi jaoks. Ütlesin, et ta ükskord juba küsis. Selle peale vastas ta, et see läks ära, nüüd on uut vaja.

Tööpäeva jätkasin kodus, aga raamatukogus istumine oli väsitanud. Kuigi kodus tundsin ennast paremini, läks nüüd töö aeglasemalt. Täna töötasin terve päeva kodus ja jõudsin teha rohkem kui eile raamatukogus ja kodus kokku.

Šampoonivaht

Läksin koos isaga Kitsa tänava trepist alla. Varem polnud mulle see trepp astmete pikkuse tõttu meeldinud. Seda oli nimetatud "loll jalg". Aga nüüd avastasin, et ka sellisest trepist saab väga kiiresti alla minna. Varem ma olin olnud liiga nõudlik.

*
Ütlesin, et üks mees on vist obsessiiv-kompulsiivne. Järeldati vist, et kui inimene on minust erinev, siis ma arvan, et tal on teine haigus kui minul. Ärkasin keset ööd, et nende võõrsõnade tähendust entsüklopeediast järele vaadata. Pärast vaatamist läksin magama tagasi. Lamasin tänaval ja üks koer tõmbas ennast mööda minu kõhtu. Kahtlustasin, et ta on naine. Koer hakkas naerma.

*
Ema rääkis, et kui ta haiglasse läks, kohtus ta seal Laariga. Laar tuli talle vastu laiali kätega, et kallistada, kuna ema oli toimetanud tema raamatut. Aga enne kallistamist Laar peatus ja küsis hoopis, kas nad on varem kohtunud. Ta oli võimeline kindlalt ära tundma ainult üksikuid inimesi. Ütlesin, et see on loogiline, et tark inimene ei tunne nägusid ära. Olin ise samasugune. Klaus rääkis inimesest, kelle maailm on väga piiratud, kes suhtleb veel ainult ühe inimesega ja teistega enam ei räägi. Algul arvasin, et ta räägib Laarist, aga siis sain aru, et hoopis oma tuttavast tüdrukust, kes oli temaga rääkimise lõpetanud. Tüdruk kükitas laua all ja ehitas klotsidest maja.

*
Toomas tõstis minu vihikute pakki ja ütles, et tahab kamba vihikut vaadata. Võtsin talt vihikud ära ja ütlesin, et kamba vihikut ma talle näidata ei taha. Eriti ei tahtnud ma sellepärast, et Pille oli juures. Toomas ütles, et ükskord me ju vaatasime. Vastasin, et võibolla oleme vaadanud, aga praegu ma ei taha näidata. Toomas hakkas nutma. Ma olin selle vihikutepaki varem oma suurest sahtlist välja võtnud ja teises kohas hoidnud, aga nüüd proovisin ta jälle sinna sahtlisse paigutada, kuigi selleks polnud eriti ruumi. Mõtlesin, et see on kamba valede vihik, mitte ajakiri, aga ikkagi ma ei taha näidata. Pille selgitas Toomale, et iga kord mul pole tuju näidata.

*
Mul oli kodus palju tühje riiuleid, sest mul oli kastiline mõtlemine. Ma mitte ainult ei paigutanud mõttes iga asja erinevasse kasti, vaid tegin ka päriselt riiuleid.

*
Tegin vannitoas pea šampooniseks. Šampoonipritsmed lendasid õhus. Püüdsin piiskade rida käega. Kõigepealt püüdsin langevat rida ja seejärel tõusvat. Pihk sai üleni šampooni täis. Mõtlesin, et mina nii palju pritsmeid õhku ei paisanud, vaid need on siin kogu aeg hõljunud. Kõndisin šampoonise peaga Kalda teel, et teha üks ring. Mõtlesin, et kui koju tagasi jõuan, siis loputan pea ära. Aga šampoon läks juba tänaval silma. Midagi nägemata oli ohtlik kõndida. Seetõttu puhastasin silmi sõrmega. Olin oma toas, kui sinna tuli Klaus. Ta ütles, et tal on pastakat vaja. Ta küsis, kas laua peal oleva pastaka võib võtta. Vastasin, et ei või, mul läheb kirjutades sinist ja musta korraga vaja. Aga ma ütlen, millise pastaka võib võtta. Klaus lasku mind laua taha istuda, siis ma saan paremini vaadata. Teise sinise võib võtta, sest selle sain emalt või isalt, teised on minu enda ostetud. Ma vaatan, kas minu pastakas kirjutab ka. Kirjutab küll ja väga hästi. Siis nägin, et üks pool sellest enam ei ole plastmassist, vaid asemele on pandud roheline pliiats. Püüdsin leida puuduvat plastmasspoolt. Ütlesin, et sellest pastakast on tagumisest otsast pastat välja jooksnud, siis ei tohi teda tagurpidi taskusse panna. Välja voolanud pasta määris laua peal seisvaid virnasid. Ütlesin, et kui pastat ei oleks, siis ei teakski, kui palju asjad üksteisele vastu puutuvad. Kui Klaus oli minu toast läinud, mõtlesin, et ma oleks võinud talle poest ka pastakat ostma minna, sest minu jaoks ei maksa poes käimine midagi.

Võit ajaga

Hinrikus-Runnel
Uusi mälestusturniir
1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. Rf3 e6 5. Od3 Od3 6. Ld3 La5+ 7. c3 La6 8. La6 Ra6 9. b4 Re7 10. 0-0 g6 11. Og5 Og7 12. Rbd2 Rc8 13. a4 0-0 14. Vfb1 Rc7 15. b5 cb 16. ab Rb6 17. Oe7 Vfc8 18. Oc5 Oh6 19. Va5 Rd7 20. Oa7 b6 21. Va4 Od2 22. Rd2 Kf8 23. Kf1 Ke7 24. Ke2 h5 25. Kd3 Vf8 26. c4 dc 27. Rc4 Rd5 28. g3 Vfc8 29. Va6 Rc7 30. Rd6 Vf8 31. Va2 f6 32. f4 fe 33. de g5 34. Vb4 Rd5. Siin ületas valge uuemate reeglite mittetundmise tõttu mõtlemisaja, mustal jäi aega üle 40 minutit.

Aforismide väljamõtlemine

Olin hoidnud Sõpruse puiesteel autotee kõrval peidukohas kamba märkmikku. Aga nüüd oli palju aastaid möödunud, peidukohta ei olnud enam näha ja märkmik oli vihma käes läbi vettinud. Mulle oli tundunud, et kui tegemist on kamba märkmikuga, siis peab ta olema salajases peidukohas, mitte kodus. Tänavale tuli isa. Vaatasin, et tänav on segi ja asjad on laiali, enne isa saabumist oleks pidanud tänava korda tegema. Üks venemeelne mees hakkas kõiki poliitilistel põhjustel terroriseerima. Lugesin ühe naisluuletaja proosaraamatut, kust sain teada asju Eesti ajaloo kohta.

*
Köögis algas söögiaeg. Vaatasin, et ma ei saa vist võtta kahte pihvi, sest üks tüdruk tuleb veel ka sööma, ja praetud kartuleid on ka vähe. Trohhalev pani enne sööma hakkamist selga sõjaväemundri, et malepartii tuleks vihasem. Mina olin tuntud selle poolest, et ma malemängu ajal sõnagi ei rääkinud. Tegelikult kunagi olin olnud jutukas, aga Capablanca raamatust olin omandanud vaikimise põhimõtte. Tüdruk tuli kööki ja ütles, et hakkab vaatama filmi, kus vist tapetakse kaks inimest ära. Mõtlesin, et ta ise ongi ju see, kes tapab. Aga võibolla ka mitte, kui ta ennast peategelasega ei samasta. Mõtlesin kirjutada feisbukki aforismi, et muinasjuttudel on õnnelik lõpp, aga kriminullidel õnnetu algus. Ja järgmisel päeval, et muinasjuttudes headus võidab, aga kriminullides leiab ainult seletusi.

Haigusi ei leitud

Täna käisin veelkord perearstil. Selgus, et nagu EKG ja vererõhk, olid ka kõik vereproovid korras. Tehti ära teetanuse ja difteeria vaktsiin, mis tuleb uuesti teha 10 aasta pärast. Küsisin, kas seda saab praegu teha, kui laupäev kukkusin just käe veriseks, sain sellest natuke pisikuid ja vaktsiiniga saaksin veel juurde. Arst kaalus samuti esimesel hetkel vaktsineerimise novembrisse lükkamist. Aga kui ta nägi, kui väike on kukkumisest saadud haav, ütles ta, et see ei takista. Ta siiski ütles, et kui ma oleks tahtnud rutem vaktsineerida, oleks ma pidanud traumapunkti minema. Selle kohta, et mul endal vaktsineerimine meeles oli, ütles ta, et oleks selliseid patsiente rohkem.

Saksa keele harjutus

Oli saksa keele tund. Pidime lugema harjutust, kus olid laused selle kohta, kes mida ütleb. Sageli pidin lauset ette lugema mina. Mitmel korral ütlesin, et lauses on selline tegelane, kes ei pea midagi ütlema. Reeli ei pidanud vist ühelgi korral midagi ette lugema. Sosistasin pinginaabrile, et ma räägin sageli, et teised ei pea rääkima. Hakkasin mõtlema, kas Reeli üldse oli saksa keele rühmas. Ta õppis võibolla hoopis prantsuse keelt. Või oli ta algul saksa keele rühmas, aga hiljem läks prantsuse keelde üle. Olin olnud temaga veel samas ladina ja inglise keele rühmas. Aga inglise keele tunnis olin temaga ühes rühmas ainult esimeses tunnis, kui pidin teda tutvustama, teiseks tunniks tehti rühmad ümber. Praegu olid saksa keele tunnis ainult mõned inimesed. Sander luges harjutust, istudes aknapoolse rea teises pingis. Õpetaja istus tema taga. Mina seisin uksepoolse rea viimases pingis. Sander tõusis ka püsti. Õpetaja ütles, et Sander tõusis püsti. Aga Sander tegi seda ainult selleks, et kõndida harjutust lugema klassi ette õpetaja laua taha. Kui nägin, et õpetaja ei pea püsti seismist õigeks, istusin maha. Mõtlesin, et võibolla on mul magistriõppe lõpetamiseks lubatud tähtaeg juba möödas. Magistriõpe tuli lõpetada viie aastaga. Ma olin magistriõppes juba aastal 2003 ja nüüd oli sellest möödas juba rohkem kui viis aastat. Või ei, ma astusin magistriõppesse aastal 2005, aga nüüd oli 2012, nii et ikkagi üle viie aasta möödas. Tegelikult ma teadsin, et mõned olid varasemal ajal kraadiõppes kümme aastat olnud. Mulle tuli meelde, et mul on diplom olemas, siis mul peaks ikkagi magistriõpe lõpetatud olema. Aga esimesel korral, kui minu magistritööd arutati, oli siiski öeldud, et töö ei ole veel kaitsmisküps.

Kiri presidendile

http://www.petitsioon.com/rahvakiri_eesti_vabariigi_presidendile_esmist

Rahvakiri Eesti Vabariigi Presidendile ESMist

AUSTATUD EESTI VABARIIGI PRESIDENT TOOMAS-HENDRIK ILVES

Eesti Vabariigi ja rahva saatus järgmisteks sajanditeks sõltub praegu Teist.

Eesti riik ja rahvas on ESM lepingu ratifitseerimisega jõudnud ristteele, kus on järgmised valikud. Arengu jätkudes võib oodata Eesti riiki Euroopa Ühendriikide osariigi staatus, paremale pöörates võlaorjus, vasakule pöörates rahva üha kasvav rahulolematus. Me tahame pöörduda tagasi põhiseaduslike väärtuste juurde.

Õiguskantsler Indrek Teder pöördus Riigikohtu poole küsimusega, kas ESM leping on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega?

Riigikohtu üldkogu tunnistas, et ESM on vastuolus põhiseadusega, kuid otsustas, et põhiseaduse riivest on tähtsam eurotsooni finanstsstabiilsus.

Üheksa riigimehest kohtunikku tõestasid eriarvamustes, et eurotsooni finantsstabiilsus ei ole põhiseaduslik väärtus ning esitasid teravad vastuolud ESM lepingu ja põhiseaduse vahel. Riigikohtunike eriarvamustes on selgelt välja toodud, et “ESM puudutab Põhiseaduse aluspõhimõtteid tervikuna: rahva enesemääramisõigust, riigi suveräänsust, finantssuveräänsust ning rahanduspoliitikat ja demokraatliku õigus- ja sotsiaalriigi toimimist kõigis tema valdkondades, seal hulgas põhiõiguste tagamist”. “Eesti finantsvõimalused täita siseriiklikult põhiseaduslikke kohustusi vähenevad summa võrra, mille Eesti peab maksma ESM-i täitmiseks”.

Riigikogu ei hoolinud sellest.

Riigikohtunike eriarvamustes on öeldud, et “Eesti kohustub maksumaksja rahaga tagama endast kordades jõukamate euroala riikide, samuti nende riikide erasektori ja pankade jätkusuutlikkuse. Mõte on ilmselt selles, et nende riikide elanikkond on harjunud heaoluga, mida tuleb hoida nii kaua kui võimalik. Eesti elatustase võib ohutult langeda. Eesti on väike riik, rahvas kannatlik ja mõistev: pingutas euro saamise nimel, et täita Maastrichti kriteeriumid, majanduslanguse saabudes ning eelarve tasakaalu huvides leppis nurinata tehtud kitsendustega. Kas see ei ole ülekohtune? Või ongi see kaasaegses tähenduses riigi rajatus vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on Põhiseaduse preambulis. Olen nõutu”.

Riigikogu ei hoolinud sellest.

Järgmisel Presidendi ordenite omistamisel palun pidage meeles riigikohtunikke: Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Jaak Luik, Lea Kivi, Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tammpu.

Riigikogu ei hooli neist.

Toetame Riigikohtu kohtunike nõudeid, et juhul kui Riigikogu soovib ratifitseerida ESM lepingut, siis peab Riigikogu algatama rahvahääletuse. Rahva kui kõrgeima võimu kandja käest peab küsima, kas rahvas on nõus põhiseaduse muudatusega, millega vähendatakse Eesti riigi iseseisvust?

Riigikogu ei hoolinud sellest.

ESM ja EFSF fondides osalemine koormab Eesti riigieelarvet kuni 4,3 miljardi euroga, mis on 70% riigieelarve aastatuludest.

Võrdluseks. Tänavusest eelarvest kulub haridusele 12%, tervishoiule 13%, majandusele 16%, sotsiaalsele kaitsele 33%. Siiani puudub põhjalik analüüs riigieelarve valdkondade olukorrast drastilise koormuse all. Miljardite eurode väljavool Eestist mõjub halvava kaotusena riigile ja rahvale ning kõigile riigieelarvelistele ja eraomanduse sektoritele, sest riik voolab rahast tühjaks.

Riigikogu ei hoolinud sellest.

ESM leping on vastuolus ka Lissaboni lepinguga ja Euroopa Liidu õigusega. EL õigus sisaldab põhimõtet, mis sätestab, et EL ei kanna vastutust ega võta enda peale liikmesriikide keskvalitsuste rahalisi kohustusi.

Riigikogu ei hoolinud sellest.

ESM lepingu põhjendused on demagoogilised. Ei saa rääkida solidaarsusest, kui Eesti riigilt võetakse tagasi kõik, mis anti. Ega isolatsioonist, kui mitte kõik EL riigid ei osale ratifitseerimisel. Ega ähvardada julgeoleku vähenemisega, kui Eesti jääb endiselt NATO liikmesriigiks.

Te olete öelnud intervjuus Juku-Kalle Raidile võrdluseks kodanikuühiskonna kohta: “Kui kunagi peaks kusagilt tekkima mõni tola, kes tahab võtta riiki kui härra direktor ja kõike ise otsustada, siis see turvapadi seda tal ei võimalda”.

Rahvaliikumine “ESM rahvahääletusele!” on teinud ESM lepingu ratifitseerimise peatamiseks järgmised poliitilised aktsioonid.

Eesti erakondade ja poliitiliste kodanikuühenduste ümarlauas nõuti valitsuselt ja Euroopa Liidult peamiselt ESM lepingute kohta täielikku infot, põhjalikke analüüse ning ratifitseerimise otsustamist rahvahääletusel.

Riigikogu ei hoolinud sellest.

Kümme teadlast ja poliitikut pöördusid Riigikogu esinaise ja Peaministri poole palvega, et Riigikogu ei ratifitseeriks ESM lepingut enne, kui Saksamaa Konstitutsioonikohus on otsustanud, kas ESM leping on vastuolus Saksamaa põhiseadusega või mitte?

Riigikogu ei hoolinud sellest.

12 organisatsiooni ja 47 kodanikku saatsid rahandusministrile avaliku päringu küsimustega kahtluste kohta ESM lepingu suhtes, millele Jürgen Ligi vastas demagoogiaga.

Riigikogu ei hoolinud sellest.

Korduvalt toimusid Toompeal meeleavaldused.

Riigikogu ei hoolinud sellest.

2300 inimest toetas Riigikohtu riigimehelike kohtunike arvamust ja saatis rahvakirja Riigikogule.

Riigikogu ei hoolinud sellest.

Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et eesti rahvas ei taha ESM lepingut.

Riigikogu ei hoolinud sellest.

Teie otsusest sõltuks terve kodanikuühiskonna edasine areng.

Riigikogu pole hoolinud sellest.

Riigikogu ei käsitle ESM-i rahva ja riigi huvides, vaid poliitiliste intriigide kontekstis. On arvatud, et ESM lepingu ratifitseerimise tegelik põhjus on poliitilises korruptsioonis.

Peaminister ja rahandusminister on korduvalt solvanud rahvast ja suhtunud üleolevalt Riigikogusse.

Andrus Ansip ütles: “Kõigepealt tuleb ESM ratifitseerida, siis saame rääkida detailidest”. Rahandusminister pilkas arutelu “pornoks”. Peaminister ja rahandusminister teatasid, et edasine ESM lepingu menetlus peab olema kiire, konfidentsiaalne ja võõrkeelne.

Te ei saa kinnitada seadust, mida surutakse läbi üleoleku, solvangute ja parlamendi rolli vähendamisega.

Te olete soovinud, et Riigikogu poleks pelgalt kummitempel. Ometi Riigikogu ratifitseeris valitsuse survel ESM lepingu. Ärge olge kummitempli käepikendus!

Euroopa Keskpanga nõukogu otsustas luua uue programmi eurotsooni kuuluvate riikide võlakirjade ostmiseks. Selleks, et keskpank võlakirju ostaks, peab riik olema sõlminud ESM-i ennetava programmilepingu. Seega puudub Eestil vajadus ESM lepinguga liitumiseks.

Palume Teid kui riigijuhti, kelle praegusest otsusest sõltub Eesti riigi areng järgmisteks sajanditeks, mitte kinnitada ESM lepingu ratifitseerimise seadust, sest see on põhiseadusega vastuolus.

Palun, ärge keerake selga Eesti riigile, rahvale, põhiseadusele ja tulevikule.

Teeme ettepaneku, et algataksite rahvahääletuse ja andma otsustusõiguse rahvale kui kõrgema võimu kandjale.

Me palume rahval Teid toetada raske, kuid riigimeheliku otsuse tegemisel ja ühineda meiega rahva kirja allkirjastamisel Teie toetuseks.

Esimesed 40 allkirja:

Ave Alavainu, Peeter Allik, Toomas Altnurme, Anna Aua, Maimu Berg, Piret Bristol, Rein Einasto, Igor Garšnek, Martin Helme, Merle Jääger, Tauno Kangro, Sven Kivisildnik, Gerda Kordemets, Aivar Koitla, Andres Langemets, Peeter Liiv, Tiina Lokk, Ivo Linna, Üllar Luup, Mait Malmsten, Ivan Makarov, Navitrolla, Anti Poolamets, Henn Põlluaas, Andres Raid, Juku-Kalle Raid, Ivar Raig, Gert Raudsep, Joel Steinfeldt, Paul Tammert, Heie Treier, Hendrik Toompere, Üllar Saaremäe, Alar Sudak, Berk Vaher, Kati Saara Vatman, Rein Veidemann, Mati Väärtnõu, Lauri Õunapuu, Kauksi Ülle

X väärtus

Kooli õuel sõideti suuskadega mäest alla. Sõitu alustati õue keskelt, kust algas järsem kallak. Aga väike kallak algas juba õue teisest otsast. Seal oli olemas ka rada. Läksin sinna ja ütlesin, et sõitu tuleb alustada ikka siit. Mõtlesin, et nii pika maa peal võib mul hoog liiga suureks minna. Aga võibolla mul oleks õnnestunud pidurdada.

*
Vanaema hakkas rääkima, et isa oli lubanud peol tallinlastega rääkida, aga oli rääkinud ainult temaga. Tallinlased kiitsid vanaema jutule järele. Tõnis küsis, kas isa temaga ka rääkis. Vastasin, et mõned sõnad rääkis. Tõnisel läks nägu rõõmsamaks ja ta kordas, et mõned sõnad rääkis. Ta küsis, kas isa Joosepiga ka rääkis. Vastasin, et ma nii täpselt ei mäleta. Hakkasin malenuppe põrandalt karpi korjama. Oda oli pooleks. Küsisin, kes neid malenuppe pooleks teeb.

*
Mõtlesin, et läheneb juba juuni keskpaik, siis mul peavad mõned lõpueksamid juba toimunud olema. Aga ma ei teadnud, mis kuupäevadel need pidid olema, nii ei saanud ma neile kohale minna. Nii täitus väga lihtsalt minu mõte, et võibolla ma teistkordsetele keskkooli lõpueksamitele ei lähe, sest olen neid juba üks kord teinud. Aga ülikooli sisseastumiseksameid meeldis mulle küll korduvalt teha. Füüsikas olin saanud esimesel katsel 17 punkti ja aasta hiljem 12. Võibolla võeti mul punkte alla selle eest, et eksamilehe lõppu kirjutasin: head aega, ma ei taha füüsikat õppida, vaid mulle meeldib eksameid teha. Antti oli seina pealt minu eksamihinnet lugenud ja küsinud, kas ma astun füüsikasse. Nii võis inimestele jääda mulje, et ma pole veel ülikooli sisse saanud ja katsetan iga aasta uuesti. Hakkasin lahendama matemaatika ülesannet ühe funktsiooni kohta. Tundides olin ainult tahvlilt maha kirjutanud, aga nüüd nägin, et oskan ülesannet ka ise lahendada. Mulle tuli meelde, et joonis tuleb ka teha. Eksamil olin teinud joonise, mille kohta õpetaja ütles, et see on liiga pisike. Nüüd tegin joonise pastakaga, mistõttu ta oli paremini nähtav. X väärtuse joon oli horisontaalteljega paralleelne. X võis olla nii positiivne kui ka negatiivne, seetõttu viirutasin mõlemalt poolt telge. Koolis oli õpetatud, et tuleb viirutada ühes suunas, aga ma tahtsin õpetajalt küsida, miks ma ei või teha ristviirutust.

Ajupoolkerade koostöö

Kui ma olin ühe-aastane, oli dr. Talvik mulle soovitanud harjutusi kahe ajupoolkera koostöö parandamiseks. Selleks tuli teha minu ühe kõrva ääres plaksu, ja ma pidin seda teisel pool pead oma kätega järgi tegema. Samuti tuli mulle öelda ette lauseid, mida mina pidin kordama. Nende harjutuste tulemusel läks minu ajupoolkerade koostöö paremaks kui teistel inimestel. Ise ma neid harjutusi ei mäletanud, mulle räägiti nendest alles nüüd. Aga nende mõjul olin ma neid mäletamata ise hiljem enda jaoks sama tüüpi harjutusi välja mõtlema hakanud.

*

Ühe trepikoja ees oli kari suuri putukaid. Mõne tunni eest olid samas kohas olnud sama suured ussid. Ütlesin neile: ma tean, te vahepeal koorusite. Mõtlesin, et võibolla need on rändtirtsud.

*

Ema rääkis, et oma lapsed ka muutuvad poliitkorrektseteks. Tõnu oli perekonna listis kirjutanud, et "lesbi" on parem sõna kui "homo", sest "homo" on natsionalistlikum. Läksin koos Tõnuga kaubahalli poolt kodu poole. Sosistasin, et ma tahaks teda lüia. Tõnu küsis, mille eest. Sosistasin, et selle eest, mis ta perekonna listi kirjutas. Tõnu küsis, keda mina siis austan. Sosistasin, et mitte kedagi. Sosistasin, et aga ma ei löö. Läksin kaubahalli juurde tagasi, et vaadata, ega midagi sinna ei ununenud.

*

Kui tuli kokku Riigikogu, andis Eesti Komitee juhatus talle volitused üle. Aga rühm Eesti Komitee liikmeid kuulutas selle juhatuse otsuse õigustühiseks. Nad käisid Eesti Komitee nime all koos edasi. Nüüd oli juba unustatud, millest see tuli, mistõttu neid uudistes nimetatigi Eesti Komiteeks. Räägiti, et varsti tuleb eesnäärme aasta, kui hakatakse massiliselt eesnäärme uuringuid tegema.

Uusi mälestusturniiri tulemused

Gunnar Uusi mälestusturniiri võitis sensatsiooniliselt 1999. aastal sündinud tüdruk. Mina selles vanuses alles alustasin trennis käimist. Täna lõppenud turniiril sain 7. koha ja 4,5 punkti 27 osavõtja ja 7 vooru juures. Koht ja punktide arv on sama, kui aastal 2010, kui sain parima tartlase auhinna. Tänavu sellist auhinda välja pandud polnud. Aga punktidega on minu koht veel parem kui tol korral, sest siis jagasin 6.-8. kohta ja tänavu 5.-7. Seega selle koha pealt mängisin sel nädalavahetusel oma kõigi aegade parima Uusi põhiturniiri, ainult aastal 1992 B-turniiril on koht veel kõrgem olnud (3.-4.). Aga 2010 oli osavõtjaid natuke rohkem - 34. Reitingu poolest ei mänginud ma tänavusel turniiril samuti kõige paremini, sest seitsmest vastasest kuus olid minust madalama reitinguga. Edestasin kõiki, kellega mängisin.

Üle poole võimalikest punktidest said:

1. Mai Narva 6
2. Kalle Peebo 5,5
3. Andres Kuusk 5
4. Ingmar Tulva 5
5. Dimitri Petrov 4,5
6. Boris Trohhalev 4,5
7. Simo Runnel 4,5
8. Heda Kruusiauk 4
9. Karmen Viikmaa 4
10.-11. Toivo Hinrikus 4
   Mihkel Moorits Muru 4
12. Juri Seljodkin 4
13. Tiit Parts 4

Täna kohtusin teel hommikusele voorule Partsiga. Kui ta kuulis, et ma eile tänaval kukkusin, ütles ta, et siis mul täna läheb hästi. Tal oli õigus. Võitsin mõlemad mängud. Kuuendas voorus valgetega Sepandit  ja seitsmenas mustadega Hinrikust. Sepandi vastu kahisin viguri etturite vastu. Teise viguri võttis ta mult vägisi. Tal oli kaks enamvigurit minu kolme etturi vastu. Aga tema kuningas oli lagedal ja hakkasin liputuledega nuppe tagasi korjama. Ta oleks saanud mult kahvliga lipu ära võtta, aga ei pannud seda tähele. Lõpus oli laual minul neli etturit, temal oda ja ettur. Läksin lippu, mispeale vastane alistus. Hinrikus võttis mult ära etturi, aga tema oda jäi a7 vangi. Liikuma ta sealt enam ei pääsenud, aga ära võtta mul seda ka ei õnnestunud. Kui mäng oleks veel üks käik jätkunud, oleksin juba materjali tagasi saanud, aga enne kaotas vastane ajaga. Mõtlemisaeg oli kolmandast voorust alates tund kummalegi pluss 30 sekundit iga tehtud käigu eest. Vastane arvas ekslikult, et need sekundid lisatakse alles esialgse aja nulli jõudmisel. Pärast turniiri lõppu küsis Trohhalev mult minu ja tema kohti. Kui ta kuulis, et ta tuli minust üks koht ette, ütles ta, et mulle pani ära, see on põhiline.

Viies voor

Turniiri viiendas voorus kaotasin mustadega Viikmaale, nüüd on mul pooled praeguseks võimalikest punktidest. Veel halvem ootas mind koduteel. Vaadates, et vihmavari kellelegi pihta ei läheks, jäi midagi jala ette ja kukkusin. Kannatada sai peopesa ja määrisin riided.

Neljas voor

Turniiri keskmises voorus viigistasin valgetega Okasega. Jõudsime kiiresti lõppmängu, kus minul oli oda ja vastasel ratsu ning etturite arv võrdne. Viiki pakkusin mina. Nüüd on mul 2,5 punkti 4 võimalikust.

Kolmas voor

Turniiri kolmandas voorus võitsin mustadega noort vastast Pedosoni. Rahul ei olnud ma kellaga, mis mõõtis minu aega edasi ka siis, kui ma nupu alla vajutasin, kui ei vajutanud tugevalt. Pärast mängu lõppu vahetati kell välja.

Guašš ja vesivärv

Steinfeldt ütles raadios, et vastsündinute soove täidetakse väga püüdlikult, tal on selle kohta pilkelaul. Hakkas kõlama mulle tuttav laul, mida mina polnud niimoodi tõlgendanud. Oli öö ja ma oleksin pidanud muusika kuulamise asemel magama. Olin magamisele taustaks muusika mängima pannud.

*
Bristol oli kutsunud mind üritusele, kus pidi räägitama minu raamatust. Nüüd oli see möödas ja ma olin sinna minna unustanud. Sõin selle ürituse pirukat. Liha, mis viitas minu raamatule, oli ainult piruka ühes servas, ülejäänu oli tainas. Paistis, et mind oligi üritusele kutsutud ainult selleks, et ninapidi vedada.

*
Ema ütles, et Hennu vihikuid ei saa alles hoida, sest neile ei ole nime peale kirjutatud. Ta viis paki Hennu vihikuid minema. Minu vihikutel ka kõigil nime ei olnud, aga ma tahtsin need alles hoida ja nime lisama hakata ei soovinud. Henn tuli poiste tuppa ja küsis, kus ta eelmise aasta vihikud on. Aga nii kurb ta nende kadumise pärast ei paisnud olevat, nagu mina oleks olnud.

*
Paberil oli alustatud guaššidega maalimist. Guaššidega pilti nimetati ametlikult maaliks, aga vesivärvidega mitte, kuigi mina nimetasin mõlemat. Õpetuses räägiti, et guašš ja vesivärv erinevad sellepoolest, et maalides ei ole pintslilöökide arv näha, aga vesivärvidega on. Selle pärast pidas õpetus guašše paremaks. Mina hakkasin guašipilti vesivärvidega täiendama, õpetusele vastukaaluks niimoodi, et vesivärvi pintslitõmmete arv ei oleks nähtav. Mõtlesin, kas jätta pildi ülemisse serva valget ka. Ema rääkis teises ruumis, et mina olen üle 100 paari sukki ära kaotanud, siis võib tema ka minu asju ära visata. Läksin küsima, mis minu asju ta ära viskab. Ema viskas parajasti prügikasti minu valget jakki, mida ma olin ükskord kandnud, aga viimasel ajal mitte. Isa tuli küsima, mida ma räägin. Püüdsin vastata rahulikult. Isa ütles minu vastuse peale midagi, mille peale ma ütlesin, et ei kuule. Isa kordas, aga ma ikka ei kuulnud. Ma ei kuulnud ka kolmandal korral. Ütlesin, et kohinat ma kuulen, järelikult ma kurt ei ole. Pliidil kees vesi. Läksin oma tuppa tagasi. Küsisin, kes on kuivamata pildi kokku murdnud. See oli pealegi murtud veel kitsamat pidi. Küsisin, kas selle murdis isa või mina. Kui ma vastust ei saanud, siis järeldasin, et isa. Kui vaatasin suure toa aknast välja, nägin, et üks vend seisab välisel aknalaual ja urgitseb akna kohalt peitliga krohvi. Mõtlesin, et see ei saa päriselt olla. Läksin ütlesin emale, et ta aknast välja ei vaataks. Ema ütles, et ei saa vaadata jah. Kui läksin isa tuppa, kuulsin kergendusega, et vend oli aknalaualt tuppa tulnud ja ütles, et sai töö valmis. Aga teine vend soovitas tal teise aknaga ka sama teha.