Šampoonivaht

Läksin koos isaga Kitsa tänava trepist alla. Varem polnud mulle see trepp astmete pikkuse tõttu meeldinud. Seda oli nimetatud "loll jalg". Aga nüüd avastasin, et ka sellisest trepist saab väga kiiresti alla minna. Varem ma olin olnud liiga nõudlik.

*
Ütlesin, et üks mees on vist obsessiiv-kompulsiivne. Järeldati vist, et kui inimene on minust erinev, siis ma arvan, et tal on teine haigus kui minul. Ärkasin keset ööd, et nende võõrsõnade tähendust entsüklopeediast järele vaadata. Pärast vaatamist läksin magama tagasi. Lamasin tänaval ja üks koer tõmbas ennast mööda minu kõhtu. Kahtlustasin, et ta on naine. Koer hakkas naerma.

*
Ema rääkis, et kui ta haiglasse läks, kohtus ta seal Laariga. Laar tuli talle vastu laiali kätega, et kallistada, kuna ema oli toimetanud tema raamatut. Aga enne kallistamist Laar peatus ja küsis hoopis, kas nad on varem kohtunud. Ta oli võimeline kindlalt ära tundma ainult üksikuid inimesi. Ütlesin, et see on loogiline, et tark inimene ei tunne nägusid ära. Olin ise samasugune. Klaus rääkis inimesest, kelle maailm on väga piiratud, kes suhtleb veel ainult ühe inimesega ja teistega enam ei räägi. Algul arvasin, et ta räägib Laarist, aga siis sain aru, et hoopis oma tuttavast tüdrukust, kes oli temaga rääkimise lõpetanud. Tüdruk kükitas laua all ja ehitas klotsidest maja.

*
Toomas tõstis minu vihikute pakki ja ütles, et tahab kamba vihikut vaadata. Võtsin talt vihikud ära ja ütlesin, et kamba vihikut ma talle näidata ei taha. Eriti ei tahtnud ma sellepärast, et Pille oli juures. Toomas ütles, et ükskord me ju vaatasime. Vastasin, et võibolla oleme vaadanud, aga praegu ma ei taha näidata. Toomas hakkas nutma. Ma olin selle vihikutepaki varem oma suurest sahtlist välja võtnud ja teises kohas hoidnud, aga nüüd proovisin ta jälle sinna sahtlisse paigutada, kuigi selleks polnud eriti ruumi. Mõtlesin, et see on kamba valede vihik, mitte ajakiri, aga ikkagi ma ei taha näidata. Pille selgitas Toomale, et iga kord mul pole tuju näidata.

*
Mul oli kodus palju tühje riiuleid, sest mul oli kastiline mõtlemine. Ma mitte ainult ei paigutanud mõttes iga asja erinevasse kasti, vaid tegin ka päriselt riiuleid.

*
Tegin vannitoas pea šampooniseks. Šampoonipritsmed lendasid õhus. Püüdsin piiskade rida käega. Kõigepealt püüdsin langevat rida ja seejärel tõusvat. Pihk sai üleni šampooni täis. Mõtlesin, et mina nii palju pritsmeid õhku ei paisanud, vaid need on siin kogu aeg hõljunud. Kõndisin šampoonise peaga Kalda teel, et teha üks ring. Mõtlesin, et kui koju tagasi jõuan, siis loputan pea ära. Aga šampoon läks juba tänaval silma. Midagi nägemata oli ohtlik kõndida. Seetõttu puhastasin silmi sõrmega. Olin oma toas, kui sinna tuli Klaus. Ta ütles, et tal on pastakat vaja. Ta küsis, kas laua peal oleva pastaka võib võtta. Vastasin, et ei või, mul läheb kirjutades sinist ja musta korraga vaja. Aga ma ütlen, millise pastaka võib võtta. Klaus lasku mind laua taha istuda, siis ma saan paremini vaadata. Teise sinise võib võtta, sest selle sain emalt või isalt, teised on minu enda ostetud. Ma vaatan, kas minu pastakas kirjutab ka. Kirjutab küll ja väga hästi. Siis nägin, et üks pool sellest enam ei ole plastmassist, vaid asemele on pandud roheline pliiats. Püüdsin leida puuduvat plastmasspoolt. Ütlesin, et sellest pastakast on tagumisest otsast pastat välja jooksnud, siis ei tohi teda tagurpidi taskusse panna. Välja voolanud pasta määris laua peal seisvaid virnasid. Ütlesin, et kui pastat ei oleks, siis ei teakski, kui palju asjad üksteisele vastu puutuvad. Kui Klaus oli minu toast läinud, mõtlesin, et ma oleks võinud talle poest ka pastakat ostma minna, sest minu jaoks ei maksa poes käimine midagi.