Sinclair Lewis "Babbitt"

Sinclair Lewis. Babbitt. Romaan. Tallinn 2006. Tõlkinud Johannes Seilenthal. Koos lisadega 410 lk.

Ilukirjandusteosest on natuke halvem kirjutada kui teadusraamatust, sest võib kellegi lugemiselamuse ära rikkuda. Seetõttu on võibolla parem mitte edasi lugeda, kui romaan ise on veel lugemata, aga on plaanis seda teha.

T. Lemberi saatesõnast selgub, et raamatu autor Lewis on saanud Nobeli preemia, talle on pakutud ka Pulitzeri preemiat, ta on müünud Jack Londonile ideesid ja "Babbitt" on tema tuntuim romaan. Aga mulle on mõni Nobelit mitte saanud autor rohkem meeldinud. See romaan kuulub nende hulka, kus erinevad tegevusliinid on peategelase kohtumised erinevate kõrvaltegelastega. Minu meelest on romaan haaravam, kui kontrastid peatükkide vahel on suuremad, nii et nendes on täielikult erinevad tegelased.

Raamatu peategelane Babbitt on kinnisvaraärimees. Ta on rikas, perekonnaisa, kuulub paljudesse klubidesse ja pühapäevakooli juhtkonda, peab edukalt kõnesid, on saadik ja harrastab erinevaid spordialasid. Aga ta ei ole eluga eriti rahul. Ta joob keeluseaduse ajal salaalkoholi, suitsetab, kasutab pidevalt sõna "kurat", valetab, algul hoiab võõrastest naistest püüdlikult eemale, aga vahepeal hakkab neile külge lööma, et sellest hiljem jälle loobuda. Saatesõnas rõhutatakse, et autor on irooniline. Aga raamatut iseloomustab tüüpiline irooniliste teoste puudus, et ei pakuta välja positiivset alternatiivi. Need, kelle üle ironiseeritakse, on tegelikult paljuski autori prototüübid. Babbitt tarvitab keelatud alkoholi, vahepeal suurtes kogustes, ja ka autor suri saatesõna andmetel alkoholismi. Babbitt hakkab vahepeal senise elu vastu mässama, mis viib abielurikkumiseni. Ka autor on 13-aastaselt suure mässu ette võtnud ja kodust põgeneda püüdnud. Raamatu lõpul peategelane rahuneb, kuigi on näha märke uue mässu võimalusest. Oma patte pihtides valetab ta endiselt need tegelikust väiksemaks, samuti mõtleb ta tulevikus ärist loobumisele. Viimase peatüki viimases alapeatükis hakkab mässama peategelase poeg, kes abiellub salaja heaks peetust nooremalt ja otsustab ülikooli pooleli jätta. Poega mõistetakse selle eest hukka, aga peategelane suhtub temasse teistest natuke mõistvamalt. Kui olevat olemas elamine laste kaudu, siis see on võibolla mäss lapse kaudu. Babbitti enda vahepealne suurem mäss liigituks võibolla keskea kriisi alla, aga raamatu kirjutamise ajal vist sellist mõistet ei tuntud. Abielukriisi ilmselt tunti. Saatesõna järgi on raamat vaadeldav Babbitti ja tema naise Myra armastuse purunemise loona. Minu meelest nad raamatu lõpu poole siiski vähemalt ajutiselt leppisid. Sellele aitas kaasa naise pimesoolepõletik, millega ta viibis kaua haiglas. Sel ajal leppis Babbitt ka temast mässamise tõttu eemalduma hakanud sõpradega. Haiguse kulminatsiooniks valimine on seletatav sellega, et autor pärineb arsti perest. Ma olen ammu arvanud, et haigus võib inimese targemaks teha, kuigi mitte alati.

Peategelane ei ole ise ka kõige tervem ja kannatab rasvumise all. Sellega tahetakse võibolla öelda, et rikkad söövad ennast paksuks. Kui kirjutatakse peategelase unenägudest, siis võibolla varjatud tagamõte on, et rikkal on aega magada. Aga ma olen lugenud uuringutest, et ülekaalulisus tuleb just magamatusest.

Ükskord vaieldi listis selle üle, kas vastutustundlikumad on kirjanikud või ärimehed. Mina arvasin, et kirjanikud, aga mulle vaieldi vastu, et ärimehed. Ma arvan ka praegu, et Meri sobis presidendiks, aga sinna ametisse sobivat ärimeest on raskem leida. Kui kirjanik Lewis ärimehe ameti üle ironiseerib, siis selles võib näha kirjeldatud vaidluse laiendust ja nende ametite vahel peituvat vastuolu. Siiski kui peategelane kirjutas menukaid kõnesid, samastas autor teda sel hetkel ilmselt jällegi endaga.

Ükskord kuulsin raadiosaadet, kus halvustati samaaegselt kibeda viina joomist ja magusa jäätise söömist. Ka selles raamatus on alkohol ja jäätis pandud kõrvuti, kui peategelane neid mõlemaid peo jaoks hankimas käib.

Babbitt on rahulolematu muuhulgas sellepärast, et teda ei võeta vastu kõige kõrgemasse seltskonda. Samas on ta rahulolematu ka seetõttu, et teda kutsub külla veidi madalama staatusega inimene, kes on kehva vestlusoskusega. Kui Babbitti vestlusoskus oli parem, oleks võinud tal soovitada sel juhul vestlust ise sisustada. Võõrastele naistele külge löömist oleks võimalik seletada üksindusega. Sel ajal on just sõber oma naise tapmiskatse eest vangi läinud ja oma naine läheb kodust pikemaks ajaks ära. Babbitti jaoks on sõbra abielurikkumine suurem patt kui tapmiskatse. Aga ta on mõlemal juhul valmis sõbra kaitseks valetama. Ta tahab anda isegi valevannet. Hoolimata vahepealsest üksindustundest ei taha Babbitt minna järjekordsesse uude organisatsiooni, kui teda sinna vägisi kutsutakse. Hiljem sõpradega leppides ta siiski läheb. See vist ongi varem igatsetud kõrgem seltskond, aga seda ei rõhutata.

Saatesõnas öeldakse, et peategelane pole võimeline iseseisvalt mõtlema. Sellega ma olen enam-vähem nõus, aga ise oleks seda kirjeldanud otsustusvõimetusena. Kui Babbitt mingi otsuse teeb, hakkab ta seda sageli varsti kahetsema. Psühholoogia raamatu järgi on küll vastandite vahel kõikumine üldse inimestele omane. Nii võib ka arvata, et kui autor enda vastandi üle ühel hetkel ironiseerib, siis teisel hetkel ta sellega samastub. Kolmandad variandid jäävad kergemini tähelepanu alt välja.