Guašš ja vesivärv

Steinfeldt ütles raadios, et vastsündinute soove täidetakse väga püüdlikult, tal on selle kohta pilkelaul. Hakkas kõlama mulle tuttav laul, mida mina polnud niimoodi tõlgendanud. Oli öö ja ma oleksin pidanud muusika kuulamise asemel magama. Olin magamisele taustaks muusika mängima pannud.

*
Bristol oli kutsunud mind üritusele, kus pidi räägitama minu raamatust. Nüüd oli see möödas ja ma olin sinna minna unustanud. Sõin selle ürituse pirukat. Liha, mis viitas minu raamatule, oli ainult piruka ühes servas, ülejäänu oli tainas. Paistis, et mind oligi üritusele kutsutud ainult selleks, et ninapidi vedada.

*
Ema ütles, et Hennu vihikuid ei saa alles hoida, sest neile ei ole nime peale kirjutatud. Ta viis paki Hennu vihikuid minema. Minu vihikutel ka kõigil nime ei olnud, aga ma tahtsin need alles hoida ja nime lisama hakata ei soovinud. Henn tuli poiste tuppa ja küsis, kus ta eelmise aasta vihikud on. Aga nii kurb ta nende kadumise pärast ei paisnud olevat, nagu mina oleks olnud.

*
Paberil oli alustatud guaššidega maalimist. Guaššidega pilti nimetati ametlikult maaliks, aga vesivärvidega mitte, kuigi mina nimetasin mõlemat. Õpetuses räägiti, et guašš ja vesivärv erinevad sellepoolest, et maalides ei ole pintslilöökide arv näha, aga vesivärvidega on. Selle pärast pidas õpetus guašše paremaks. Mina hakkasin guašipilti vesivärvidega täiendama, õpetusele vastukaaluks niimoodi, et vesivärvi pintslitõmmete arv ei oleks nähtav. Mõtlesin, kas jätta pildi ülemisse serva valget ka. Ema rääkis teises ruumis, et mina olen üle 100 paari sukki ära kaotanud, siis võib tema ka minu asju ära visata. Läksin küsima, mis minu asju ta ära viskab. Ema viskas parajasti prügikasti minu valget jakki, mida ma olin ükskord kandnud, aga viimasel ajal mitte. Isa tuli küsima, mida ma räägin. Püüdsin vastata rahulikult. Isa ütles minu vastuse peale midagi, mille peale ma ütlesin, et ei kuule. Isa kordas, aga ma ikka ei kuulnud. Ma ei kuulnud ka kolmandal korral. Ütlesin, et kohinat ma kuulen, järelikult ma kurt ei ole. Pliidil kees vesi. Läksin oma tuppa tagasi. Küsisin, kes on kuivamata pildi kokku murdnud. See oli pealegi murtud veel kitsamat pidi. Küsisin, kas selle murdis isa või mina. Kui ma vastust ei saanud, siis järeldasin, et isa. Kui vaatasin suure toa aknast välja, nägin, et üks vend seisab välisel aknalaual ja urgitseb akna kohalt peitliga krohvi. Mõtlesin, et see ei saa päriselt olla. Läksin ütlesin emale, et ta aknast välja ei vaataks. Ema ütles, et ei saa vaadata jah. Kui läksin isa tuppa, kuulsin kergendusega, et vend oli aknalaualt tuppa tulnud ja ütles, et sai töö valmis. Aga teine vend soovitas tal teise aknaga ka sama teha.