Koridor internetis

Mõtlesin, et kirjutan Helinale, et nüüd peab ta vastama, kas ta tahab, et meie kirjavahetus jätkuks või mitte. Siis mõtlesin, et kirjutan hoopis, et mul on nii hea meel teda postkastis näha.

*
Kõndisin linnas ringi. Igal pool töötasid vaenulikud masinad, mille eest tuli põgeneda. Mõtlesin, et hakkan masinatele vastukaaluks mulda kaevama. Aga igal pool, kus ma kaevamist alustasin, hakkasid masinad ise kaevama, nii et ka sealt tuli põgeneda.

*
Läksin sisse Kaunase puiestee hooviväravast. Mõtlesin, et see on värav lapsepõlve. Varem ma arvasin, et see on värav lapsepõlve, aga nüüdseks on selgunud, et lapsepõlv ei saanudki läbi. Vaatasin naabermaja aknast välja. Teisel aknal oli üks selle maja poiss ja alt hakkasid tema juurde nööridega sõitma kaks minu venda. Kui nad olid juba teise korruse kõrgusel, ütlesin, et nad tõusevad liiga kõrgele. Aga nad tõusid veel kõrgemale. Ütlesin, et selge, nad liiguvad samal põhimõttel, millel me vanasti kirju vahetasime. Niiti hoidsime praegu käes nii teisel aknal olev poiss kui ka mina. Hoiatasin, et mida rohkem kordi sõita, seda tõenäolisemaks muutub, et niit katkeb. Vennad arvasid, et kui nad tõusevad katusele välja, siis nad on pääsenud. Mina polnud siiski kindel, kas nad saavad katuseluugi ülevalt poolt lahti. Aga nad ei jõudnudki katusele, sest nöör ei ulatunud sinnani. Seetõttu hakkasid nad alla tagasi laskuma. Nüüd hakkasid nemad ka kõrgust kartma ja hüüdsid: "Sa kukud mu surnuks!" See tuli sellest, et ma hoidsin nööri peos suhteliselt lõdvalt, mistõttu nende langemiskiirus oli üsna suur. Võtsin nööri tihedamalt kätte, et nende langemiskiirust pidurdada.

*
Televiisoris algas laulupidu. Koor laulis isamaalist laulu. Mul läksid silmad märjaks. Aga igal laulupeol lauldi samu laule, nii et see võis teisi inimesi ära tüüdata. Lauluväljaku kõrval oli järv. Näidati, kuidas ühed inimesed panid järve äärest mingi asjanduse põlema. Tuli hakkas laienema. Ma ei vaadanud ekraani poole, aga võis arvata, et nüüd hakkas rahvas põgenema ja üksteist jalgade alla tallama. Klaus ütles: "Nii, laulupidu on rikutud," ja pani televiisori kinni. Ta ütles, et Karavan on ju väga halb ansambel. Lamasin hommikul valges toas oma voodis. Mõtlesin, mida teha, kui mind proovitakse maha lasta. Ma võiks tulistajale hantliga vastu pead lüia või ta enda maha lasta. Selle jaoks ma võiks hakata relva kaasas kandma või lasta ta maha tema enda relvaga. Olin võtnud läbi une kätte hantlid, nagu ma olin varem ärkvel olles kartnud. Panin need nüüd käest ära. Aga tundsin kuklas valu, nii et olin arvatavasti juba endale hantliga vastu kukalt löönud. Ma ei saanud aru, kas ma magan või olen ärkvel. Aga järeldasin, et kui aru ei saa, siis magan.

*
Mõtlesin, et ma ei peaks Oudekkile ja Kristerile kirju saatma, kui nad ei vasta, vaid inimestele, kellega ma paremini sobin. Oudekki oli mulle rääkinud, et ta istus nii palju internetis, et tulid sajakroonised telefoniarved. Minu isa rääkis telefoniga kogu aeg, aga arved tulid ainult 30-40 krooni. Oudekki oli läinud kodust ühiselamusse, sest seal oli internet juba tasuta. Algul oli see olnud igal pool tasuline, siis juba osades kohtades tasuta, edasi kõigis kohtades. Nüüd oli aeg veel edasi läinud ja polnud vaja isegi juhtmeid, sest igal pool oli tasuta wifi. Oudekki oli nimetanud ühiselamusse minekuks kaks põhjust - et internet oli tasuta ja et see oli õppehoonele lähemal kui kodu. Tol ajal asus matemaatika õpehoone veel selle ühiselamu kõrvaltänavas, hiljem matemaatika osakond kolis. Mind pani imestama, et kergejõustiku trennis käiv inimene ei tahtnud pikemat maad kõndida. Aga nähtavasti hoidis niimoodi õppimiseks aega kokku. Mõtlesin, et tehnika areng läheb järjest kiiremini edasi. Ma saan ennast ka arendada, ja minu unenäod arenevadki. Kõndisin mööda koridori. Mõtlesin, et seda koridori näen ma unes, unenäo kirjutan pärast internetti, järelikult ma kõnnin internetis. Ütlesin, et me kõnnime internetis mööda järjest uuemaid koridore.