Riietega vette

Jõudsin hommikul Pille pulma. Toomas ütles parajasti Pillele, et õnnitleb teda perekonna poolt viimase inimesena. Sellega olid õnnitlused lõppenud. Tahtsin ka õnnitleda, aga kuna ma ei teadnud, kas praegu võib, siis ei hakanud seda tegema. Merko ütles mulle pahaselt, et kas ma jõudsin alles nüüd kohale. Olin arvanud, et pidu algab täna õhtul, aga see oli alanud juba eile õhtul. Pille oli ühe mehega tülli läinud ja abiellus seetõttu hoopis tema vennaga. Suurem jagu inimesi oli lauast tõusnud ja mustad taldrikud lauale jätnud. Küsisin, kas siin minu jaoks ka mõni taldrik on. Klaus vastas, et ei ole. Mulle toodi puhas taldrik. Pillasin selle kohe puruks. Toodi järgmine taldrik. Viive hüppas laevalt riietega vette. Sama tegi veel mitu inimest. Viive oli alati muretu, et kunagi õnnetust ei juhtu. Aga kui inimesed olid purjus, siis mõnega võis juhtuda.

*
Lamasin voodis. Mul tuli mõte, et võiks võtta riiulilt fotoaparaadi ja ennast teki all pildistada. Mõtlesin, et fotoaparaat oleks hea panna näole lähemale kui esimesel hetkel oli pähe tulnud. Kui mul oli fotoaparaat käes, siis vajutasin alumist nuppu, mis ei teinud hetkelist välku, vaid süütas pideva valgustuse. Pildistamisnupp oli hakanud logisema. Alumine nupp tegi päevavalgust, mitte sellist valgust nagu välk. Pildistasin ennast nii, et silmad olid kinni. Kui foto oli tehtud, siis vaatasin, et sellel paistsid minu silmad ja kael verised. Henn võttis fotoaparaadi enda kätte ja ütles, et töötleb seda pilti. Vastasin, et ei mingit töötlemist. Mõtlesin, et verine kael on võibolla ainult värviefekt. Fotoaparaat kukkus maha kõrgemalt kui esimesel korral. Mõtlesin, et nüüd see võis küll katki minna. Kontrollisin.