Narva 1700

H. Sepp. Narva piiramine ja lahing a. 1700. Tallinn 1930. XVI + 342 lk. + kaardid.

AUTOR

Hendrik Sepp (1888-1943) oli Eesti-aegse Tartu Ülikooli pikaaegne ajalooõppejõud ja viljakas kirjutaja. Nooruses töötas ta õpetajana Venemaal ja ajakirjanikuna Eestis, avaldades muuhulgas ilukirjandusteoste arvustusi. Ajaloolasena spetsialiseerus ta sõja-, majandus- ja asustusajaloole. Varasemal perioodil olid ülekaalus sõjaajaloolised uurimused, hiljem majandusajaloo osakaal suurenes, elu lõpu asustusajaloo alane uurimistöö jäi pooleli.

Sepa nägemuses on Eesti ajaloos suur tähtsus geograafilisel asendil. Mereäärse maa erakordselt soodus asend kaubateede suhtes tõi kaasa keskaegsete hansalinnade õitsengu. Kuid asendi tõttu Ida ja Lääne piiril on Eesti alal toimunud ka rohkem sõdu kui mujal. Sõdadest tingitud majanduslikud raskused omakorda tõid kaasa sunnismaisuse ja eesti talupoja muust Euroopast raskema saatuse.

Vaatamata pessimistlikule nägemusele Eesti ajaloost, rõhutas Sepp optimistliku ellusuhtumise tähtsust. Ka doktoritöö teemaks valis ta Narva lahingu Põhjasõjas, mille Rootsi võiduga lõppemine oli talle meelepärasem kui Venemaa võit sõja kokkuvõttena.

SÕJA KÄIK

Sepp ei pea oma uurimuse teemaks Rootsi-vastase liidu kujunemist, kuid annab siiski mõista, et peab selles väga oluliseks liivimaalase Patkuli osa. Patkuli tähtsustamist võiks võrrelda sellega, kuidas on tähtsustatud Aleksander Kesküla osa Vene 1917. a. oktoobripöördes. Sepp ei ole kindel, kellele tuli esimesena mõte Rootsi-vastasest liidust, kuid peab võimalikusk, et Patkulist sõltumatult tulid samasugused mõtted ka Venemaa tsaarile Peeter I-le.

Liitu kuulusid Taani, Saksi-Poola ja Venemaa, kellest kaks esimest alustasid sõjategevust Venemaast varem, kuid keda Rootsi kiiresti lõi. Venelased koondasid oma väed Narvat piirama. Sepp kirjeldab, kuidas narvalastel oli küll piisavalt toitu, aga linnas kaevude puudumise tõttu oli piiramise ajal raskem saada vett. Venelaste suurel väel oli omakorda puudus laskemoonast.

Venelastel ei õnnestunud Narvat vallutada. Hilise aastaaja tõttu oli mõlemale poolele raske liikuda nii maa- kui ka mereteid mööda, kuid Rootsi vägi kuningas Karl XII juhtimisel maabus Pärnus, vägesid tuli ka Soomest. Liiguti Rakveresse, sealt Narva alla ja võideti lahing arvulises ülekaalus oleva Vene sõjaväe vastu.

Peeter oli Narva juurest lahkunud juba enne Karli kohalejõudmist. Sepp seletab lahkumist Rootsi võidu ettenägemisega. Tsaari juhtimisel saadud kaotus pidavat olema suurem kui tavalise sõjaväelase juhtimisel. See seletus sarnaneb Suvorovi raamatus pakutud põhjusele, miks Stalin ei kirjutanud ise alla Saksamaaga sõlmitud mittekallaletungilepingule, vaid lasi seda teha Molotovil – lepingut olnud algusest peale kavas rikkuda ja Stalini allkiri sellisele lepingule ei sobinud.

Venemaa süüdistas hiljem Rootsit kapitulatsioonitingimuste rikkumises ja Narva valluatmise ebaõnnestumise süüdlaseks pidas oma väest sissepiiratud linna üle läinud Gummertit, samuti süüdistati reetmises ennast lahingust vangi andnud väejuhte. Sepa hinnangul Gummerti üleminekul mingit mõju lahingu tulemusele ei olnud, ta tahtnud ilmselt hoopis narvalasi eksitada ja linna vallutamisele kaasa aidata.

Võit Narva juures siiski sõja tulemust ei otsustanud, vaid juba varsti kaotasid rootslased Erastvere lahingu. Venemaa viis Eesti valluatmise teatavasti aastal 1710 lõpule, millele sai kinnituse 1721. a. rahulepinguga.

VÄLJAÕPE

Oma artiklites on Sepp öelnud, et ajalugu tohib õpetada ainult ajaloo haridusega. Samuti ei pidanud ta õigeks, kui teistsuguse haridusega J. Luiga kirjutas uurimuse Jüriöö ülestõusust. Ka oma doktoritöös omistab Sepp suurt tähtsust erialasele väljaõppele, seekord sõjaväelaste puhul. Rootsi vägede keskmine võitlusvõime olnud Vene omadest suurem. Vanem väeosa oli võitlusvõimelisem kui hiljem moodustatu. Rootsi polnud küll 20 aastat sõdinud, kuid tema sõjaväelased olid omandanud lahingukogemusi teiste riikide sõjavägedes. Ka Taani vastu peetud sõda andis enne Venemaaga kohtumist Rootsile kogemusi juurde. Aga Venemaal lõppes otse enne Põhjasõja algust sõda Türgiga. Miks sealt saadud kogemusi on madalamalt hinnatud, ei ole päris selge.

Sepa hinnangul olid nii Vene kui ka Rootsi väejuhtide oskused Narva lahingu ajal veel väiksemad kui sõja edasises käigus kogemuste lisandumisel. Kuid peatükis võidelnud poolte kaotustest vaatab ta asja teise nurga alt – Narva lahing hävitas Vene sõjaväe kogenud juhtkonna.

Soomlaste väeosad marodööritsesid peale lahingu lõppu rohkem kui rootslaste omad. Sepp seletab ka seda sellega, et soomlaste väeosad olid hiljem moodustatud, mistõttu neil polnud distsipliini. Siiski on vahel räägitud sellest, kuidas inimene sõjas hoopis metsistub. Nii on seletatud fašismi teket Esimesest maailmasõjast saadud psühhotraumadega. Võibolla tuleks soomlaste teistsugusele käitumisele seletust otsida ka nende rahvuslikust iseloomust, mis on ka hilisemal ajal ilmnenud venevihana. Sepp ise toob oma kirjutistes sageli esile, et metsik sõjapidamisviis oli Venemaa jaoks traditsiooniline. Kuna Soome oli Venemaale lähemal kui Rootsi, võis see ka Soomet rohkem mõjutada.

Rootsil oli kavas moodustada ka eestlastest maakaitsevägi, mis Narva lahingu ajaks ei teostunud. Sepa hinnagul oleks eestlaste väeosa väljaõppe puudumise tõttu olnud vähemalt esialgu kasutu.

KIIRUS

Selles uurimuses hindab Sepp sõjategevuses eriti kiirust. Ta ütleb, et Venemaa alustas sõda liiga hilja. Ka venelaste aktsioon Karli Narva juurde liikumise takistamiseks oli hilinenud. Karli oli varem kritiseeritud nooruse tormakuse eest Narva lahingusse kiirustamisel, kuid Sepa arvates on see kriitika põhejndamatu. Rootsi vägi oli Narva lahingut alustades kolm päeva söömata, samuti olid söömata hobused. Kui raamatu lõppsõnas ütleb Sepp, et sellises seisukorras lahingusse astumine oli õige otsus, siis eespoolses peatükis kirjutab ta, et ka rootslaste poolt operatsiooni planeerimine jäi hiljaks. Kui Peeter koos vägede ülemjuhatajaga Narva alt lahkus ja uue ülemjuhataja määras, oli see määramine Sepa hinnangul samuti hilinenud, sest uus juht ei jõudnud piisavalt oma ülesandega tutvuda.

TÖÖ ISELOOMUSTUS

Doktoritöö on Sepa kõige mahukam üksikuurimus. Seda on peetud ka tema parimaks. Teised on hinnanud teda rohkem majandusajaloolasena. Kuid Sepp oskab majandus- ja sõjaajalugu seostada. Ka selles raamatus kirjutab ta sõjaväele meeste andjate maksukergendustest, teiste koormiste kasvust, läbimõtlemata korralduste tekitatud ohust majandustegevuse seiskumiseks ning Liivimaa ja Eestimaa adramaa erinevast väärtusest.

Töö on hea allikakriitikaga. Kaustatud allikates on väga vastukäivad andmed nii Vene kui ka Rootsi sõjaväe suuruse kohta, samuti nende kaotustest. Tundub, et mida rohkem andmeid on, seda keerulisem on ajaloolasel nende hulgast õiget leida. Sepal on siiski olemas läbimõeldud seisukohad, milline allikas on usaldusväärsem ja milline vähem. Rootsi allikaid peab ta üldiselt Vene omadest usaldusväärsemaks. Rootsi võidu eelsitamise tõttu mõnes kohas võibolla isegi liialdatult. Ta ei kahtle näiteks, et vene sõdurid hakkasid lahingu ajal välismaalaste umbusaldamise tõttu tapma oma sõjaväkke kuuluvaid sakslasi, küll aga selles, kui palju omasid soomlased pärast lahingut tapsid.

Sepp oskas palju võõrkeeli, mistõttu tal polnud raskusi ka rootsikeelsete allikate kasutamisel. Enamikule lugejatele teeb aga lugemise raskemaks, et ta pole rootsikeelsetele tsitaatidele tõlget lisanud.

Sepa kaasaegne selle raamatu arvustaja tõstis esile, et Sepal on ka kirjandusannet. Sellega võib nõustuda, sest uurimuse näol on tegemist haarava lugemisega.

Osad raamatu seisukohad võivad olla praeguseks vananenud. Aga mõni asi hakkab paremini paistma ajas kaugenedes ja mõni paistab lähemas ajas viibijatele.