Aforismide väljamõtlemine

Olin hoidnud Sõpruse puiesteel autotee kõrval peidukohas kamba märkmikku. Aga nüüd oli palju aastaid möödunud, peidukohta ei olnud enam näha ja märkmik oli vihma käes läbi vettinud. Mulle oli tundunud, et kui tegemist on kamba märkmikuga, siis peab ta olema salajases peidukohas, mitte kodus. Tänavale tuli isa. Vaatasin, et tänav on segi ja asjad on laiali, enne isa saabumist oleks pidanud tänava korda tegema. Üks venemeelne mees hakkas kõiki poliitilistel põhjustel terroriseerima. Lugesin ühe naisluuletaja proosaraamatut, kust sain teada asju Eesti ajaloo kohta.

*
Köögis algas söögiaeg. Vaatasin, et ma ei saa vist võtta kahte pihvi, sest üks tüdruk tuleb veel ka sööma, ja praetud kartuleid on ka vähe. Trohhalev pani enne sööma hakkamist selga sõjaväemundri, et malepartii tuleks vihasem. Mina olin tuntud selle poolest, et ma malemängu ajal sõnagi ei rääkinud. Tegelikult kunagi olin olnud jutukas, aga Capablanca raamatust olin omandanud vaikimise põhimõtte. Tüdruk tuli kööki ja ütles, et hakkab vaatama filmi, kus vist tapetakse kaks inimest ära. Mõtlesin, et ta ise ongi ju see, kes tapab. Aga võibolla ka mitte, kui ta ennast peategelasega ei samasta. Mõtlesin kirjutada feisbukki aforismi, et muinasjuttudel on õnnelik lõpp, aga kriminullidel õnnetu algus. Ja järgmisel päeval, et muinasjuttudes headus võidab, aga kriminullides leiab ainult seletusi.