Kaks sõjaajaloolast

Margus Laidre. “Lõpu võidukas algus. Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700-1701”. Tartu, 1995. 298 lk.

AINE

Lugesin M. Laidre raamatu läbi, et võrrelda seda eelmisena loetud H. Sepa sarnasel teemal doktoritööga ja muu Sepa loominguga. Sepa doktoritöö piirdub Narva piiramise ja lahinguga a. 1700, lisaks on ta kirjutanud artikleid ka teiste Põhjasõja aastate kohta, ja ülevaade kogu Põhjasõjast on tema kaastoimetatud “Eesti rahva ajaloo” mahukaim osa. Laidre raamat räägib lisaks Narva ümber toimunule ka Euroopa tolle ajastu sõjaajaloost üldiselt, Põhjasõja eelloost, Narva lahingule eelnenud Rootsi võitudest Taani ja Saksi üle ja hilisemast uuest võidust Saksi üle. Laidre hilisemaid raamatuid seotud teemadel ma pole lugeda jõudnud.

Kuigi Laidre raamat on ilmunud palju aastakümneid hiljem, peab ta Sepa teost endiselt suurepäraseks. Oma teose uudsust näeb ta eelkõige iga ajastu erinevates väärtushinnangutes. Raamatu ilmumise ajal oli Laidre suursaadik Rootsis. Ta on teinud täiendavat uurimistööd Rootsi ja Eesti arhiivides, aga erinevalt Sepast pole töötanud Vene arhiiviallikatega. Minu hinnagul nende kahe autori raamatud täiendavad teineteist, aga uus teos vana täielikult ei asenda.

SUHTUMINE

Sepp peab Rootsi võitu Narva lahingus kangelasteoks ja Vene võitu sõja lõpus eesti rahva saatuse seisukohalt kahetsusväärseks. Ta on kirjutanud artikelid sellest, kuidas eestlaste hulgas oli veel Vene aja lõpuni neid, kes Rootsi aega tagasi ootasid, samuti põgeneti parema elu lootuses Vene keisririigi ajal Eestist Rootsi. Ka Laidre suhtub suurema sümpaatiaga Rootsi poolde, aga nii tugevaid hinnanguid ei anna. Laidre kritiseerib rootslasi, kes ei suuda Karl XII-le Rootsi suurriigi lagunemist andestada ja näevad temas sõjahullu ja psühhopaati. Kuid kuigi Laidre kasutab nii venelaste kui ka saksilaste kohta sõna “vaenlane”, ütleb ta raamatu lõpul, et Rootsi suurriigi lagunemises midagi traagilist ei olnud, sest ajaloos on ikka esinenud tõusud ja mõõnad.

Kuigi Laidre kaitseb Karl XII teravate väljendite kasutamise eest, tarvitab ta neid ise Peeter I aadressil, nimetades teda Narvat piiravate vägede juurest lahkumise puhul vastutustundetuks ja küüniliseks.

USK

Sepast tugevam näib Laidre olevat usuküsimustes. Võibolla see on kuidagi seotud sellega, et ta on olnud hiljem suursaadik ka Vatikanis.

Sepp kirjutas kirikuajaloost vähe. Kui ta oligi “Eesti rahva ajaloos” lühikese reformatsiooniteemalise alapeatüki autoriks, siis sealt ta seletas seda protsessi rohkem kohalike poliitiliste põhjustega, mitte suure vaimse murranguna. Minu arvates oli reformatsiooni puhul põhiline just vaimne murrang, samamoodi nagu Buddha, Jeesuse ja Muhamedi tegevuse puhul. Sepa doktoritööst mulle jäi meelde kaks usuküsimustega seotud lõiku. Ühes ta ütles, et usuline ühtsus tegi Rootsi sõjaväe tugevamaks. Teises ta rääkis allikatest, et Rootsi pool kirjutas rohkem kui Vene oma. Seda võis lugeja ise seostada protestantismi kirjaoskuse tähtsustamisega.

Laidre raamatus on usuküsimustele suuremat tähelepanu pööratud. Kui Sepp seletab sõdade rohkust Eesti ajaloos geopoliitilise asendiga, siis Laidre lisab, et Euroopas on eriusuliste vahel sõjad kergemini puhkenud kui samausuliste. Seega peaks Eesti ajaloos oluliseks teguriks olema ka usupiiril paiknemine. Laidre kirjeldabki, et mitte ainult venelased ei olnud metsikud, vaid ka Rootsi sõdis idas julmemalt kui seda läänes tehti, sest teise kultuuri esindajate vastu oli austus väiksem. Lisaks kirjeldab Laidre lahingu eelseid jumalateenistusi, lahingusse Jumala nimel minekut ja pärast lahingut Jumala tänamist. Ja seda, et Taani ei olnud mitte ainult vaenlane, vaid ka Karl XII-le kõige sobivam kosjamineku koht, sest luterlikud kuningad valitsesid ainult Rootsis ja Taanis.

Laidre puudutab ka eneseusu küsimust, et Vene vägi jäi Narva lahingus selle puudumise tõttu liiga passiivseks, seevastu Karl XII muutus Narva lahingu järel liiga enesekindlaks. Ja juttu on ka ebausust. Krooni kukkumist Karl XII peast kroonimispäeval, mil ta selle sarnaselt Napoleoniga ise pähe pani, peeti halvaks endeks, sõja ajal taevas erilise vaatepildi nägemist aga heaks endeks.

MAJANDUS

Erinevalt usuküsimustest on Laidre Sepast nõrgem majandusküsimuste seletamisel. Üks põhjus on ilmselt, et Sepp oli sellele teemale tugevamalt spetsialiseerunud ja temaga on raske võistelda. Teise võimaliku seletusena näen vastureaktsiooni marksismile, mis viis majandusliku teguri ja sotsiaalsete vastuolude alahindamisele.

Laidre järgi ei olnud Põhjasõja puhkemise ajal usulised küsimused enam ega majanduslikud veel sõdade puhkemise otsustavad põhjused, vaid valitsejatele oli kõige tähtsam au. Ometi on Eesti ajaloost kirjutatud teist moodi – et 13. sajandil tulid ristiusustajad alles kaupmeeste jälgedes. Laidre järgi ei viinud kaubanduspoliitika sõdadeni, sest valitsejad ei pidanud kauplemist auväärseks. Aga majanduse alla kuulub ka maksude kogumine. Enne Liivi sõja algust nõudis Moskva Vana-Liivimaalt maksude tasumist. Laidre räägib endale natuke ka vastu, kui ütleb, et Rootsile kuuluvad jõesuudmed Läänemere ääres olid ühtlasi olulisimad kaubateed. Võibolla siiski Rootsi just sellepärast need hõivas.

Sepp peatub pikemalt sõja majanduslikul organiseerimisel, muuhulgas selle juriidilisel küljel. Laidre teeb samuti majanduslikust küljest juttu, aga teda iseloomustab toitlusküsimuste puhul rohkem huvi Rootsi sõdurite menüü vastu.

Laidre kirjutab, et kui sõja ajal asusid rüüstama ka talupojad, siis ei olnud tegu teadliku klassivõitlusega. Sepale tundub, et erinevad talupoegade kihid käitusid erinevalt – peremehed põgenesid sõja eest, rüüstama asus lahtine rahvas.

DIPLOMAATIA

Diplomaatia kuulub ilmselt Laidre kui dipomaadi tugevate külgede hulka. Ta on avaldanud hiljem raamatu ka diplomaatia ajaloost. Sepp peatus doktoritöös sõja eellool võimalikult lühidalt, Laidre natuke pikemalt. Sepp ei teadnud, kas Rootsi vastase liidu mõte tuli enne Patkulile või Peetrile. Laidre alustab hoopis Saksi ja Poola-Leedu valitsejast Augustist, kes tahtis sõjaga oma prestiiži tõsta. Patkulit soovinud ta oma huvides ära kasutada balti aadli poolehoiu võitmiseks, mis ei õnnestunud. Patkul asus koostama sõjaplaani ja alles siis tuli välja liidu mõttega. Enamus sõdu olevatki siiski toimunud liitude, mitte kahe riigi vahel.

Raamatus ei ole sõnastatud ühemõtteliselt arusaadavalt, kas Laidre peab Karl XII sõja süüdlaseks või refereerib kellegi teise arvamust. Konteksti järgi järeldan siiski, et Karl tahtis sõda Taaniga provotseerida sellepärast, et see oli juba nagunii vältimatu.

Kui Sepa sõnadevalikust jääb mulje, et Saksimaa sõdis kultuursemalt kui Venemaa, siis Laidre toob välja ka, et Saksimaa alustas sõda seda kuulutamata, aga Venemaa kuulutas, mis võis ausama mulje jätta. Kuid Sepp kirjutas ka sellest, kuidas Peeter eelnevalt Rootsi esindajale valetas, nagu mingit sõda plaanis ei oleks.

Sepa järgi kaldus Narva lahingu järel Euroopa avaliku arvamuse poolehoid üldiselt Rootsile. See tekitab küsimuse, miks ei õnnestunud Rootsil siis sõjas liitlasi leida. Sepp seletab seda sellega, et Karl oli poliitikas vähem andekas kui sõjanduses. Kuid Laidre toob välja kõigepealt, et juba Karl XI ajas neutraliteedipoliitikat, mida Karl XII valitsemist alustades jätkata püüdis. Neutraliteet omakorda ähvardas teiste riikide poolse isolatsiooniga. Põhajsõja ajal lisandus Hispaania pärilussõja mõju. Mõlemad seal võitlevad pooled soovisid küll liitu Rootsiga, kuid mitte Rootsi abistamiseks, vaid et Rootsi neid aitaks.

SÕJANDUS

Sepp pidas vanemaid väeosasid uuematest pikema väljaõppe tõttu võitlusvõimelisemateks. Kuid Laidre järgi oli Narva garnisonis piiramise ajal isegi liiga vanu sõdureid. Selle raamatu kirjutamise aegu oldi Eestis uhked, et Laari valitsuses on noori ministreid.

Sepa teostest jäi meelde, et Rootsi hakkas sõja alates looma eestlastest maakaitseväge. Laidre toob välja, et eestlasi oli Rootsi sõjaväes juba enne sõja algust Riia garnisonis, samuti oli neid Narva lahingus osalejate hulgas.

Kui Sepp kirjeldas Vene vägede saabumist Narva juurde, siis imestasin, et ta kasutas sõjaväega kaasas olevate mittevõitlevate inimeste arvust rääkides iga kord sõna “mees”. Baturini romaanist “Karu süda” mäletasin, et sõjaväega võib naisi kaasas olla veel rohkem kui sõdureid endid. Laidre ütleb, et sõjavägedega liikus naisi kaasa alati.

Laidre kirjeldab, et sõdu püüti üldiselt võita kurnamise ja näljutamise, mitte lahingutega. Ida-Euroopas olevat lahingute osakaal siiski suurem olnud. Mujalt on mul vastupidine ettekujutus, et just Venemaa on olnud agar põletatud maa taktika kasutaja, sealsete tohutute vahemaade tõttu. Sepa raamatust jäi meelde, et enne Narva lahingut põletasid venelased kõik majad teel Rakvere ja Narva vahel. Laidre toob välja, et põletatud maa taktikat kasutasid mõlemad pooled – ka Riias ja Narvas sissepiiratud põletasid majad linnamüüride ümber. Paistab, et ühe ja sama maja võivad põletada mõlemad pooled. Kolmandas klassis loetud romaanist “Nimed marmortahvlil” mäletangi, kuidas seal vaenlase alustatud maja lõhkumist jätkasid Eesti sõdurid, hoolimata vajaduse puudumisest.

Sepp nimetas, et enne lahingut olid Rootsi väed kolm päeva söömata, aga jäi arusaamatuks, kas nad pärast seda said süia või nälgisid veel. Laidre ütleb, et lõpuks oldi söömata viis päeva, lisandus veel magamatus.

Lahingus haavata saanutel tuli jäsemeid amputeerida. Kui magistriõppe seminaris ütles õppejõud raamatu “Kannibalide küla” piinamiskirjeldusi arutades, et tol ajal suhtuti valusse teist moodi, sest puudusid valuvaigistid, siis Laidre nimetab, et amputeerimisel kasutati valuvaigistina viina.

Ajalooõpikust on teada, et Põhjasõja ajal suri eestlasi kõige rohkem katku. Laidre lisab, et sõjavägede puhul oli üldine, et haigustesse suri rohkem inimesi kui lahingus tapeti, loetledes erinevaid haigusi.

VORMISTUS

Kui Sepa raamatus oli kõige raskem aru saada joonealustes viidetes toodud võõrkeelsetest tsitaatidest, siis Laidrel viiteid ei ole, aga torkas silma rohkem segase sõnastusega või mitte kõige paremini üksteisele järgnevaid eestikeelseid lauseid, mida toimetaja oleks võinud parandada. Mõnest kohast võis aru saada tänu eelnevale Sepa raamatu lugemisele. Üldiselt on siiski ka Laidre raamat huvitavas stiilis.

Sõnastuse osas oli kahtlane, kui Laidre kasutas Eestimaa ja Liivimaa kohta mõistet Läänemereprovintsid, sest teised riigi osad asusid ka Läänemere ääres, mida küll võidi seal Idamereks nimetada. Sepal on Rootsi aja kohta Läänemereprovintside kohta mõiste Rootsi Transbaltikum.

Laidre raamatus on rohkem pilte, kuid need on uduselt trükitud. Kaarte on mõlemal, aga Sepa kaardid on paremad ja detailsemad. Probleem on ainult selles, et need on lahtiselt raamatu vahel ja kokkumurtavad, mis võibolla praeguseks viinud kadumise või murdumiseni.