Nime ütlemise mäng

Hakkasin kooli fuaajees jalgu rütmiliselt liigutama. Üks teine inimene hakkas ka tantsima. Mina lõpetasin rütmilised liigutused, sest tavaliselt püüdsin neid vältida. Kõndisin klassikaaslaste vahel ringi. Läksin Arielist mööda. Loeti ajalehte, kus olid uuesti avaldatud laulva revolutsiooni aegsed materjalid. Üks tolleaegne kuupäev oli tol ajal kõigil meeles olnud, aga nüüd oli suurem osa inimesi selle unustanud. Jürgen I. veel mäletas seda. Intervjuus küsiti, mis vahe on parlamendis ja ajalehes toimuval. Tol ajal ei olnudki, aga nüüd ajalehed vastandusid parlamendile. Jõudsin lehekülje alumisse serva ja keerasin lehte. Keerasin korraks veel eelmisele leheküljele tagasi. Kristjan K. luges veel eelmist lehekülge, kui mina juba järgmist. Olime ühes koridoris. Tutvustati ühtesid sugulasi. Neid oli mulle varem ka tutvustatud, aga olin nende isikud ära unustanud. Ilmselt pidin ka nüüd unustama. Hakati mängima mängu, et tuli öelda oma eesnime üks kord aeglaselt ja kolm korda kiiresti. Iga ütleja pidi nimetama, kes seda järgmisena teeb. Kui nimetati mind, keeldusin mängus osalemast, põhjendusega, et ma tahan, et asjad edasi läheks. Kui tuli Tooma kord oma nime öelda, siis ta seda samuti kohe ei teinud, vaid seadis tingimusi. Jürgen L. nimetas Tõnu nime hoopis selleks, et Tõnu aitaks tal lauda tõsta. Ema kutsus mind pidulauda, aga ma eelistasin magada. Olime ühes toas. Seal oli vee peal lörtsikiht. Küsisin, kuidas see mind kandma peab. Siis käiski sulpsatus ja rida inimesi kukkus läbi sulava lörtsi vette. Võtsin kõigil lamajatel vee näo pealt ära, et nad hingata saaks. Mulle tuli meelde, et inimest ei tohi panna selili, sest ta võib hakata oksendama. Seetõttu panin linnu külili.