Mäe tipus

Mängisin Vihmandiga malet. Käisin Oh6. Järgmisel käigul Og7. Vihmand näitas oda näpuga. Olin selle ette pannud. Käisin Oh6 kolmes mängus järjest ja iga kord läks halvasti. Ütlesin, et teen mitu mängu järjest sama viga. Minu vastane oli väike tüdruk. Temast taheti teha filmi kui maleandega lapsest. Mind taheti ka sinna filmi sisse võtta. Ma magasin voodis. Olin küll uhke, et ma magan, aga ei tahtnud filmi sisse jääda. Filmivaatajatele oleks võinud paista, et minu tekk ja lina on koledas asendis. Neid oleks saanud küll kohendada. Väike tüdruk tuli ja tõmbas mul teki pealt ära. Olime selle väikse poisiga Paides. Ta tegi Toomale ühte nalja. Sellest järeldasin, et nüüd hakkab poiss endast vanemaid võitma. Teisest aiast tuli mitu inimest, neist kaks olid peaaegu ühesugused naised. Üks neist oli Kadri, kes viis väikse poisi autoga ära. Vanaema küsis, kas teine Kadri sarnane naine oli tema õde. Vastasin, et peaaegu, see oli vähemalt tema onutütar või täditütar. Mul oli varasemast meeles, et naaberaias elab üks Kadri sugulane. Ema ütles, et nii loll jutt. Ma ei saanud aru, kas ta ütles seda minu jutu või vastupidise jutu kohta.

*
Vaatasin pilvi. Mõtlesin, et nüüdsest ei peaks ma üles kirjutama mitte ainult pilvede kuju, vaid ka nende asukoha taevas kraadides põhja-lõuna ja ida-lääne suunal. Mäe otsas istusid Pille ja Helena. Mõtlesin, et läheks nende juurde. Aga ma ronisin siiski teise mäe otsa, mis oli maailma kõige kõrgem. Mõtlesin ronimise ajal, et sinna on ohtlik ronida, sest see on eluga riskimine. Kui olin tippu välja jõudnud, hakkasin välja mõtlema neljarealist luuletust:

Olen roninud kõigist paremalt
kõige tippu ei ronind ma varemalt
siis tundsin end praegusest aremalt
...?