Kerge elu

See osa minu põhitööst, mida ma teen kodus, on minu lemmiktegevus. Väljaspool kodu teen põhimõtteliselt seda sama, aga koht on ebasobivam. Kui mul oli aastal 2000 depressioon, ütles psühhiaater, et kui mul on kodus raske olla, võin ma minna haiglasse. Aga sellest ma keeldusin, sest olin kindel, et haiglas tunneksin ennast veel halvemini. Ma olin just haiglas olnud ja olin uhke, et jõudsin elusana koju tagasi. Tol hetkel tundus, et ma olen väga kaua elanud. Võibolla üks põhjus oli selles, et lõpetasin just ülikooli. Haridustee ähvardas esimest korda elus lõpule jõuda. Seda õnnestus siiski veel viie aasta magistriõppega pikendada. Tegelikult ma olen selline inimene, kes õpib kogu elu. Kui ülikoolis õppimise aega ühe aasta võrra lühendati, olevat osad inimesed kaevanud, et nüüd nad pidid üks aasta liiga kaua õppima. Minul pole õppimise vastu mitte midagi. Koolitööde tegemise vastu on olnud, aga sageli nende mõttetuse pärast. Mõnda harjutust ei tahtnud ma koolis teha sellepärast, et mulle tundus, et mul on see asi juba selge ja tahaks järgmise teema juurde minna. Praegu ma selle koha pealt enam nii ensekindel ei ole. Olen lugenud õppimise teooriat, et kui asi on selge, siis tuleb seda veel kinnistamiseks edasi õppida. Koolis meile teooriat väga ei seletatud. Aga natuke siiski. Mõne õppimisvõtte olen ka ise leiutanud. Kes on juba ülikoolis õppinud, see peabki ise teadusavastusi teha suutma, aga algkooliõpilaselt ei saa seda veel nõuda. Kuid ka laps võib uusi mänge välja mõelda.