Eestikeelne saade

Vaatasin blogisid, millele Tõnu oma blogis viitas. Esimesena viidatu oli muidu huvitav, aga seal kirjutati pikalt homodest. Ma ei saanud aru inimestest, keda sellised teemad huvitavad. Minu auks peeti labürindi moodi majas pulmi. Mul kästi lasta uurimistöös kasutatavate artiklite bibliograafial ringi käia. Kartsin, et kui ma seda teen, ei saa ma pabereid enam tagasi ja uurimistöö jääb kirjutamata. Seetõttu panin paberid ringi käima niimoodi, et need jõuaks ainult lähemate sugulaste kätte ja nad saadaks neid minu tooli suunas.

Mõtlesin küsida Helinalt, kas ta tahab kirju edaspidi paberil või elektrooniliselt. Kui ta poleks enam üldse kirju saatnud, siis see oleks olnud halb. V. Leito oli küsinud isalt, kas ta saaks kandideerida Riigikokku isa partei nimekirjas. Leito oli põhejendanud, et ta on juba kaua oodanud, millal ta mõne partei nimekirja pääseb. Tal oli oma partei ka, aga see nimekirja välja ei pannud. Leito oli lõpetanud jutu sõnadega, et isa peab koju minema, sest lapsed on kurvad, kui ema neile piima ei anna. Mõtlesin sellest kuuldes, et piima ma ei joo, aga jogurtit joon küll, ja see on ka piimatoode. Vaatasin aknast välja. Märkasin esimest korda, et siia paistab ära ka Jaama tänava pood. Siis sain aru, et olen läinud bussi peale ja sõidan sellest poest mööda. Mul ei olnud piletit ega tahtmist seda hankida. Parem oli esimeses peatuses maha minna. Praegu ei paistnud kontrolli peal olevat, aga järgmises peatuses võis tulla. Kui mult oleks siiski piletit küsitud, siis oleksin öelnud, et ma olen pensionär ja ei pea üldse piletiga sõitma. Ma olen seni pileteid niisama ostnud. Võibolla minu juttu ei oleks siiski usutud, sest mul polnud ka pensionitõendit. Läksin ühte poodi. Maksin seal kaardiga. Pidin sisestama koodi. Müüja seletas, et ei pea vajutama numbriklahve, vaid täheklahve, millel on lisaks numbri tähendus. Õigete klahvide üles otsimine võttis nii palju aega, et otsustasin, et edaspidi on parem maksta sularahas. Kodus kuulasin raadiot. Leidsin lühilainealalt mingi eestikeelse saate. Seal räägiti, et on olemas kolm raadiojaama, mis edastavad infraheli. Saatja ei pidanud küll infraheli välja saatma, aga vastuvõtjates pidi see infraheliks moonduma. Öeldi, et on raske aru saada, mis heli raadiost täpselt tuleb. Teadsin, et infraheli on tervistkahjustav, seetõttu ei julgenud ma enam lühilainealal nuppu kruttida. Kui saade läbi sai, siis selgus, et see oli Rootsi raadio eestikeelne saade. Ma ei teadnud, kas sellele kuulajaid jätkub. Võibolla Rootsis elavad eestlased kuulavad seda. Lugesin Jaan Tõnissoni juubeliraamatut. Seal oli kriitikat Pätsi kohta. See oli nähtavasti viimasel hetkel sisse sokutatud, kui tsensor oli juba esialgse variandi läbi lugenud. Päts oli saatnud poliitvange kahele Tallinna lähedal meres asuvale saarele. Et need saared rahva tähelepanu ei ärataks, oli neil keelatud pimedal kellaajal igasugune valgustus. Raamatu vanemast ajast rääkivas osas oli ka kommunistide sõnavõtte. Toas, kus ma olin, oli riiuli peal mänguloomi. Mul õnnestus panna üks mänguloomadest ringi kõndima ja uurima kommunismi ja kapitalismi erinevusi. Teised loomad jäid liikumatuks.