Ülikoolist üldistusvõimeni

Kui ma käisin ülikoolis, ei jätkunud kõigile alati loengus istekohti. Istuti aknalaudadel ja põrandal. Hiljem hakati ülikooli veel rohkem üliõpilasi vastu võtma. Ma ei mäleta täpselt, mitmendana ma ülikooli sisse sain, aga jagasin umbes kohti 7.-12. Kokku võeti vastu 50 ajaloo üliõpilast, lisaks vabakuulajaid. Ühele kohale oli esimese eelistusega neli soovijat ja koos teise eelistusega kaheksa. Minu teine eelistus oli füüsika. Seal oli soovijaid ühele kohale umbes kaks. Minu klassist tegi füüsika eksamit neli inimest ja sellel said nad kõik võrdselt punkte. Aga need, kellel oli matemaatika või füüsika esimene eelistus, said minust rohkem punkte inglise keele eksamil. Eile lugesin jälle võõrkeelseid materjale. Ajalehti lugesin inglise, saksa ja vene keeles, lisaks soomekeelset raamatut. Kui ma oleksin lugenud samu tekste eesti keeles, oleks mu tänased unenäod arvatavasti pikemad olnud, sest oleksin vastu võtnud rohkem arusaadavat informatsiooni. Muidugi lugesin eile eesti keeles veel rohkem kui võõrkeeltes. Tegin ka väljakirjutusi. Neid olen teinud ka täna. Täna lendas aknast sisse selle aasta esimene porikärbes. Ajasin ta välja. Ise pole veel täna väljas käinud. Teiste inimeste blogisid olen vaadanud. Ema arvutile panin brauseri avaleheks "Eesti Päevalehe". Varem oli avaleheks venna fotolehekülg. Täna oli see maas. Nähtavasti seoses firma lõhenemisega. E-maili aadressid võeti vendadelt juba varem ära. Minu postkastis oli hiljuti läinud üks kiri kohta, kuhu ma polnud seda oma mälu järgi pannud. Raamatus "Huvitav psühholoogia" seletati, et väga hea mäluga inimesel võib olla väga halb nägude mälu sellepärast, et tal on vähe üldistusvõimet ja näoilme muutumise korral ta ei saa enam aru, et tegemist on sama näoga. Mul on ka nägude mälu halvem kui unenägude mälu. Üldistusvõimet mul enda arvates siiski on.