Läbi linna viiv tänav

Arvati, et üks lause käib ahvija kohta. Mina ütlesin, et see käib kõigi ahvide kohta. Artur rääkis, et kui ta raamatukogule raamatuid toob, tahab ta kindlasti saada mõõdikuid, mille eest antaks teisi raamatuid vastu. Mina ütlesin, et neid raamatuid, mis ma olen raamatukogule annetanud, ei pea ma enam enda omadeks. Puu tehti pikuti kolmeks, nii et iga kolmandik vastas ühele peamistest eluvaldkondadest. Läksin juurde ja ütlesin, et mulle sobib kala söömisega seotud valdkond, sest juura peaks sinna alla kuuluma. Üks mees püüdis vastu vaielda. Mina ütlesin, et punased juristid on öelnud, et nad söövad kala. Mees andis järele, et võibolla söövad, sest kalas on valku. Läksin eemale. Mõtlesin, et võibolla see mees on ise ka punane ja nüüd sai ta teada, kuidas ma punastesse suhtun.

Helina elas teisel pool jõge pikal läbi Tartu viival tänaval. Aga mul ei olnud kunagi meeles, kas ta elab tänava idapoolses või läänepoolses osas. Pille imestas, et kuidas ma ei mäleta. Enne Helina poole minekut pidin alati Tartu kaardilt järgi vaatama, kus ta maja asub, et teada, kui palju sinna minek aega võtab. Läksime ühte teise seal tänaval asuvasse majja. Seal seisis leti taga üks kirjandustegelane. Lugesin leti pealt, et ta on kirjutanud minu unenäoraamatust. Sellest kirjutamist alustas ta sõnadega: "Jätame Oudekki kõrvale". Selle põhjal ei olnud võimalik aru saada, mida ta Oudekki kohta nähtud unenägudest arvab. Arvatavasti vaatas ta, et Oudekki on kõige sagedamini esinev naistegelase nimi, aga ei pannud tähele, et Helina kohta on raamatus paremad unenäod. Veel oli see kirjandustegelane maininud ühte minu luuletust. Aga ma ei saanud aru, kas ta kirjutab, et see luuletus on allpool igasugust arvestust, või on ta just andnud sellele luuletusele auhinna. Ma ei lugenud seda kaugelt välja, sest mul ei ole nii hea nägemine. Läksin letile lähemale. Vaatasin letil olevaid komme, aga rohkem nende pealt ei lugenud, sest ma ei tahtnud pikalt leti lähedal olla. Üks väliseestlane ütles, et Nõukogude Eestis oli halb raamatupaber ja need raamatud ei säili. Vastasin, et seda on öelnud ka üks kirjutamisega tegelev väliseestlane. Kirjutamisega tegelevaid inimesi peeti eliidiks. Mul ei olnud enam eriti lootust Helinalt kirju saada. Muidu oleks võinud nõuda, et ta mulle kirjutaks, aga nõudmiste esitamine oleks võinud talle halvasti mõjuda. Oleks veel võinud paluda, et kui ta ise ei kirjuta, siis organiseeriks ta vähemalt teisi mulle kirjutama. Ühele inimesele ta veel natuke kirjutas.