Raamatuna ilmunud vihik

Läksin bussijaama istuma, et vaadata, kuidas võõrad inimesed bussi peale lähevad. Nägin oma raamatu tegelasi. Need olid Oudekki ja tema ema. Ma sattusin pidevalt nendega pooleldi juhuslikult ja pooleldi sihilikult samasse kohta, kuulsin nende öeldavaid lauseid ja sain niimoodi raamatut edasi kirjutada. Läksin ise ka ühe maaliini bussi peale. Sõidu ajal üks mees hoiatas mind, et buss võib plahvatada ja sellel oleksid väga tõsised tagajärjed. Tekkis küsimus, kui sageli bussid varem plahvatanud on. Hiljuti oli seda ilmselt juhtunud, sest viimasel ajal kuulis hoiatusi bussi plahvatamise eest sageli. Ütlesin sellele mehele, et plahvatusest veel tõenäolisem on, et bussi mootor sureb lihtsalt välja ja buss jääb seisma. Plahvatused on võimalikud ilmselt süütamise korral. Mees oli minuga nõus. Mõtlesin, et ma peaksin üks kord suitsetamist proovima, et saada aru, millest raamatutes kirjutatakse, kui kirjutatakse suitsetamisest. Või peaksin ma siiski jääma senise põhimõtte juurde mitte ühtegi korda elus suitsetada, et minust ei saaks suitsetajat, kui ma tean, kui kahjulik see on. Kui ma suitsetamist siiski prooviksin, siis ütleksin, et teen seda selleks, et vaadata, kas ma hakkan oksendama. Kõndisin selle mehega ühe korteri suunas. Rääkisin, et meie perest ei suitseta keegi. Mõned on küll proovinud, aga kõik on maha jätnud. Mees küsis, et aga kas Heleene suitsetab. Tundus, et ta mõtleb Helenat. Küsisin, kas ta mõtleb onutütart. Mees kinnitas, et mõtleb. Ütlesin, et tema küll suitsetab. Jõudsime korterisse pärale. Oli oodata, et nüüd pakutakse mulle alkohoolseid jooke. Neist ma oleksin keeldunud ja nõudnud nende asemel midagi paremat, näiteks teed. Kuigi oli oht, et kui küsida teed, siis tehakse tõenäoliselt ravitee asemel päris teed, mis võib olla kange ja mõru ning õhtul juues une ära ajada. Seda ma oleks siiski joonud ja ei oleks suhkrut sisse pannud. Olin andnud raamatuna välja vana kamba vihiku. Raamatus oli paljundatud pastakakirja. Veel tagakaanelegi oli kirjutatud roheliste kirjatähtedega. Käekiri oli halb, aga lugejad kindlasti arvasid, et see on taotluslik. Lehitsesin seda raamatut. Kirjutatud oli erinevat värvi pastakatega. Ühes kohas olid read leheküljest laiemad, alates eelmiselt leheküljelt. Raamatus oli pilte. Klaus ütles ühe pildi kohta, et see on kehv. Vaidlesin vastu, et see on hea. Kahju, et Klaus asja nii valesti tajus. Rääkisin, et kes mu kamba vihiku läbi loeb ja mind selle eest kiidab, sellest saabki seeläbi kamba liige. Aga kui keegi selle jutu peale küsiks, et ta luges läbi, kas ta on nüüd kamba liige, siis vastaksin, et ma ei saa kontrollida, kas ta päriselt luges läbi. Otsustasin lennata pliiatsrakettidega tuba uurima.