Ajalehes oli fotosid naistest, kellel oli vähe riideid seljas. Murdsin ajalehe kokku ja panin riiuliservale nii, et üks sellistest fotodest jäi nähtavale. Isa tuli tuppa ja ütles pahase häälega, et jälle uus pilt. Ta lisas, et kui selliseid pilte ei oleks, siis oleksin ma õnnelikult abielus. Mina hästi ei uskunud, et abielu saaks olla õnnelik. Lisaks ei meeldinud mulle, kui piltideks nimetati ainult selliseid pilte.
Juttu tuli Universumi keskmisest temperatuurist. Sander ütles, kui palju see sekundis tõuseb. Ta nimetas arvu mitu biljonit korda mingi arv mingis astmes, et selle võrra. Mina ütlesin, et olen kuskilt lugenud, et Universum hoopis jahtub. Sander hakkas naerma. Ma ei mäletanud, kust ma seda lugesin. Arutlesin edasi, et tegelikult räägitakse, et lõpp on soojussurm, mitte külmasurm. Aga samas räägitakse ka surnuks külmumisest.
Mind häiris, et kaks last ronisid rõdul, millel ei olnud piiret. Ühel hetkel nägin, et nüüd on keegi sellele piirde pannud. Aga lapsed kukkusid enne piiret olevasse prakku. Pragu oli nii kitsas, et nad jäid sinna kinni.
Üks üliõpilane ei olnud osanud ise lõputöö teemat välja mõelda. Seetõttu oli ta võtnud teise üliõpilase teema, nii et samal teemal kirjutati kaks lõputööd. Ka mina pidin ühele üliõpilasele lõputöö teemat soovitama. Soovitasin sellist pealkirja, mis oli mu enda varem kirjutatud töö pealkirja sarnane. Õppejõududelt on raske nõu küsida, sest nad kardavad midagi valesti öelda. Minult nõu küsida on kergem, sest ma olen nõus vastuseid otsima.
Lugesin ühest maakonnalehest vastust ühele varasemale artiklile. Varasem artikkel oli olnud kriitika ühe veel varasema artikli aadressil. Oli kirjutatud, et tänavuaastast laulupidu ei ole õige nimetada sajandi suurimaks, kui sajand ei ole veel läbi. Nüüd kirjutati, et selline täpsustus oli liigne tähenärimine. Mul oli raskusi võrgulehtede arvutisse tõmbamisega. Aga kui kleepisin ümbrikule vana Saksa margi ja alustasin uut laadimist, siis sain siiski kõik kätte. Tuli ka mõte, et ehk ei ole vaja iga margi jaoks uut ümbrikku võtta, vaid võib kleepida ühele mitu. Klaus tahtis arvutile uut võrgulehtede avamise süsteemi peale panna. Mina olin vastu, sest praegu sai need kuidagi avatud, aga polnud kindel, kas see õnnestuks ka uue süsteemi korral. Ekraanil näidati, kuidas ühe laulu ajal objektid muutuvad ühekaupa hirmsamateks ja tagasi. Näiteks koer muutus korraks buldogiks. Oli oodata, et kui kõik objektid on korraks hirmsad olnud, siis muutuvad nad hirmsaks kõik korraga. Ütlesin, et Teinoneni selliste laulude kuulamise eest karistada tahetaksegi. Keegi kirjutas midagi Teinoneni kaitseks. Selgus, et seda tegi ta ise.
Hakkasin vaatama autoraamatut. Suurem osa raamatust oli pildid autosõidust teiste autode vahel. Aga esimestel lehekülgedel olid peategelaste tutvustused. See oli tõlge. Esimest peategelast tutvustati algul ühest keelest tõlgituna, nii et üks sõna oli teist värvi. Siis tuli sama tekst korraga kolmest muust keelest tõlgituna. Kõik oli muidu sama, mis esimeses tõlkes, väljaarvatud see, et teist värvi sõna oli kolmekordselt. Esimesena tutvustatud tegelane oli hiir. See hiir oli Helina. Eessõna oli tema enda kirjutatud. Eessõnast selgus, et ta on kasvanud üles teistest perekonnaliikmetest eraldi elades. Ta kirjutas oma tänuvõlast pereliikmete ees. Kuid sellele ta lisas, et õdedest ei saa ta eeskuju võtta, sest osad tema õdedest on lõhkise küna ees. Võis oletada, mida see tähendab. Aga asi muutus segasemaks, kui ta mainis eesnime pidi ka minu isa, et tema on ka lõhkise küna ees. Isa kohta oletus nende sõnade tähendusest ei klappinud. Mind ei saanud Helina selles raamatus mainida, sest raamatu ilmumise ajal ei olnud me veel tuttavad. Eessõna alla oli Helina kirjutanud oma kolm nime. Tol ajal oli tal veel teine perekonnanimi. Eessõna teisele variandile oli ta alla kirjutanud ka praegusest erineva eesnime.
teisipäev, juuni 10, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar