Lugesin Katrin Saksa blogist, et Iirimaa rahvahääletus on näide isiklike huvide eelistamisest üldistele huvidele. Vähemalt nimetatud sissekandest ei selgu, mis need üldised huvid on.
Mina tunnen just, et vastuhääle andnud iirlased kaitsesid minu huve. Ja mitte ainult minu huve, vaid meie ühiseid huve. Nimelt rahvustepõhist Euroopat ja maailma.
Kuskil mujal mainiti siiski, et jah-hääletajate ühishuvi on Euroopa konkurentsivõime maailmas. See meenutab seda loosungit, et Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka. Sellele kommentaariks olen varemgi öelnud, et elu ei ole vaja võtta spordivõistlusena. Või kui teda võtta spordivõistlusena, siis võiks ikkagi lähtuda põhimõttest, et tähtis pole võit, vaid osavõtt.
Pealegi on mul kahtlusi, kuidas mõjub konkurentsivõimele maailmas Euroopa-sisese konkurentsi kaotamine üle-euroopalise keskvõimu loomise teel. Selle all ei mõtle ma kaupade konkurentsi, vaid ideede konkurentsi. Eesti riigijuhid on loobunud Euroopa küsimustes iseseisvast mõtlemisest. Mõtlemise puudumine viib halvemate otsusteni. Halvemad otsused toovad kaasa halvema elu.
laupäev, juuni 14, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 vastukaja:
Mulle Su sissekanne kohe väga meeldib! Ma levitaks seda kohe lennukilt lendlehtedena, tõsiselt.
Ilus ja kena, aga praegusel kujul kui Euroopa Liit on paisunud nagu saiataigen, on ju olukord, mis meenutab Krõlovi valmi luigest, haugist ja vähist, kes üritavad koos vankrit tõmmata. Ja üha hullemaks asi ju läheb, puudub veel, et võetakse vastu Türgi või koguni Venemaa ;)
Kui igal riigil oleks oma vanker, mida tõmmata, oleks kergem suunda valida. S.t. Euroopa Liidu tasandil otsustamisele kuuluvate valdkondade arvu tuleks vähendada, mitte suurendada. Ühisraha näiteks on kahtlane mõte, kui erinevate Euroopa piirkondade majandus areneb erineva kiirusega ja emotsionaalselt oleks oma raha hingelähedasem. Globaalprobleemidega tuleks siiski tegeleda globaalsel tasandil. S.t. ÜRO-s.
Postita kommentaar