Päkapike kolonn

Olin saanud endale internetiühendusega taskuarvuti. Läksin sellega võrguleheküljele, kus sai kirjutada ingliskeelseid luuletusi. Üks inimene kirjutas luuletuse, teine vastas, seejärel vastas omakorda esimesena kirjutanu. Järgmiseks mängisin võrgus malet. Ühes partiis oli tsentrisse joonistatud puude kujutis. See tähendas, et seal kasvas mets. Puude kõrvale olid kirjutatud kõrgused meetrites. Puud olid üheksa meetrit kõrged. Panin tähele, et vastane ei arvesta minu käikudena neid, mis ma enda arvates käisin, vaid nagu ma käiksin väljadele, kuhu nool viimasena pidama jääb, kuigi sel juhul oli tegemist võimatute käikudega. Parandasin ennast ja hakkasin käikude lõpetamiseks noolte edasivedamise asemel vajutama klahvi "Enter". Mõtlesin hakata mängima selle taskuarvutiga võrgus iga päev mitu tundi. Aga mul tekkis küsimus, kuidas ma siis töö tegemiseks aega leian.

Üks tüdruk kohtus kordamööda ühe poisi ja selle isaga. Poisi isale oli ta saatnud ette pika enda kirjutatud luuletuse ja lubanud ise ka kohale tulla. Aga luuletuse saatmise järel ta ei julgenud enam nägu näidata. Poisi isa luges seda luuletust ja nägi, et see on vapustavalt halb. Tüdruk oli luuletuses maininud kõiki vana-kreeka mütoloogia vähetähtsaid tegelasi, kes ei saanud tänapäeva inimesele midagi pakkuda. Selle luuletuse kirjutamisega näitas tüdruk ainult seda, et ta oli suutnud need tegelased hästi pähe õppida. Tüdruk istus koos poisiga pööningu moodi ruumis ja püüdis võimuka häälega rääkida uute luuletuste kirjutamisest. Ta ütles uue luulerea: "ukse tume vari". Ühel päeval kõndis poisi isa ühe maja juurde ja leidis oma poja selle eest lamamast. Poeg oli seal juba kaua vigastatuna lamanud. Selgus, et poiss ja tüdruk olid kõndinud koos mööda maja karniisi, poiss oli alla kukkunud ja tüdruk oli lahkunud sündmuskohalt aknast sisse ronides. Võibolla oli tüdruk koguni poissi tõuganud.

Läbi Tartu marssis päkapike kolonn. See kolonn marssis pidevalt mööda maailma ringi, aga maailm oli nii suur, et Eestisse jõuti vaid kord saja aasta jooksul. Saabusid ka kuradid, kes sõitsid autodega mõlema suuna vööndites korraga, et päkapikke või inimesi alla ajada. Lisaks kahes vööndis sõitvatele autodele oli neil veel teerull, mis sõitis tee keskjoont mööda. Aga kõik pääsesid eest. Saare poe lähedal oli Viru hotell. Selle küljes oli välja riputatud plakat, millelt selgus, et kuigi päkapikel on alati kiire ja nad marsivad üsna peatumatult, tõid nad Viru hotelli huvitavat informatsiooni eelnenud sajandi mitme aasta kohta. Räägiti, et pöialpoisid käivad Eestis palju sagedamini kui päkapikud. Päkapikud ütlesid selle peale, et pöialpoisid on päkapikele umbes nagu inimestele koerad. Mõtlesin, et tegelikult koer ei ole inimesest igas suhtes rumalam. Koer saab paremini lõhna järgi aru, kas tegemist on hea või halva inimesega. Istusin lumehanges. Minu kõrvale tuli üks koer. Püüdsin mitte halva inimese lõhna tekitada. Ühte raamatut olime artiklites maininud nii mina kui ka Oudekki. Aga kuna Oudekki oli L. Priimäe tütar, siis võis arvata, et L. Priimägi kõrvaldab oma tütre rumalused. K. Sander kirjutas selle raamatu kohta annotatsiooni. Annotatsiooni algusesse pani ta tsitaadi minu artiklist, keskele kirjutas oma jutu ja lõppu pani tsitaadi Oudekki artiklist.