Nähtavale ilmus tõusev kuu

Kõndisime mööda ühte Paide tänavat. Kui olime majast möödunud, siis ilmus vasakule vaadates nähtavale tõusev kuu. Ütlesin, et see on nagu selles raamatus, mis ma lapsena esimesena kirjutasin. Kuu tõusu järgi sai määrata ilmakaart. Tartus oli meie aken samasse ilmakaarde. Olime toas. Taimo küsis mult raamatute köitmise kohta. Vastasin, et olen raamatuid köitnud, aga see ei tule mul hästi välja. Taimo näitas ühte raamatut, et selle olen ma küll hästi köitnud. Aga see oli kiirköide, nii et selle puhul oli lugu teine.

Vaatasin psühhiaatri päevikut, kuhu ta oli kandnud inimeste haiguslood. Minu kohta oli kirjutatud muuhulgas, et mul on surmamõtted ja ma usun, et on olemas "Miki Ajakiri". Kommenteerisin, et siia on kantud ainult ühe päeva sümptomid ja usutakse, et need on mul siiamaani. Seda "Miki Ajakirja" nägin unes ainult ühel ööl. Hennu kohta oli ka päevikus eraldi lehekülg. Oli kirjutatud, et Henn oli kaevanud segasusseisundit, aga et see üksi ei ole veel haigus. Hennule oli soovitatud raviteed. Ma ei tahtnud, et minu klassikaaslased loeks, mis minu kohta on kirjutatud. Istusin koos Kristeriga laua all. Tõstsin laua pealt laua alla lambi, et oleks valgem lugeda. Kui ma lauda liigutasin, lõhkusin sellega kogemata ära laua peal olnud konstruktorist majad. Lamp ei tahtnud enam püsti jääda. Tuli psühhiaater, kes ütles, et lamp ei tohi põrandal olla ja et ma olen selle ringi tõstmisega ära lõhkunud.

Õppisime loengus kaardi leppemärke. Järgmine kord pidi nende peale kontrolltöö tulema. Kodus olles helistasin õppejõule ja küsisin, et ta rääkis, mida tähendab seest täis märk ja mida tähendab seest tühi väljasirutatud käega märk, aga mida tähendab seest täis väljasirutatud käega? Õppejõud ei vastanud. Sain aru, et ta ei pea telefoniga üliõpilaste küsimustele vastamist sobivaks. Lõpetasin kõne. Vaatasin leppemärke entsüklopeediast. Selgus, et minu küsitud märki ei olegi olemas. Alles seejärel vaatasin konspekti. Selgus, et märke oli loengus õpetatud rohkem kui ma mäletasin. Maja kujutav märk pidi olema konkreetselt kujutatava hoone kujuline. Järgmisel päeval õppejõuga kohtudes ütlesin, et ma mõtlesin ise märke juurde. Olime juba koolis õppinud selliseid leppemärke nagu lehtmets ja okasmets, aga ülikoolis õppisime nüüd majanduslikke mõisteid kujutavaid.

Klaus rääkis jälle, et kantrilaulud on üksteisele liiga sarnased. Vastasin, et see tuleb sellest, et on töötatud välja ideaalsed helid, mida ei ole põhjust kordamata jätta. Kantrimuusikat tehakse rahvapillidega, millel on sajanditepikused traditsioonid ja seega toetutakse pikale kogemusele. See on konservatismi põhimõte. Lisasin, et minu meelest on hoopis Vikerraadiost tulevad laulud omavahel liiga sarnased. Küsisin, milleks on vajalik leierkast. Leidsime vastuse, et leierkast on vajalik selleks, et inimene saaks korduvalt oma lemmiklugu kuulata.

Vaatasin matemaatikaülesannet, mida olin kunagi lahendanud. Olin leidnud iksile neli väärtust. Õpetaja oli osad neist valedeks lugenud, sest kaks väärtust olid üks ja sama ja kahel oli vastupidine märk. Lisaks oli õpetaja kirjutanud, et ei tulnud leida mitte iksi väärtust, vaid teisendada. Proovisin nüüd seda ülesannet uuesti lahendada. Jürgen I. vaatas kõrvalt, kuidas ma seda teen. Mulle tuli mõte kasutada võtet, et tõsta võrduse mõlemad pooled ruutu. 1 on ruutu tõstes ikka 1, nii et arvude suuruste vahe kasvab. Olime maleklubis. Siia oli tulnud üks uus mängija. Ta oli lubanud Sveni ära võita, aga Sven ei uskunud, et algaja teda võidaks. Ta küsitles uut mängijat. See ütles, et on võitnud kõik partiid, mis ta on mänginud. Sven küsis, kellega ta on mänginud. Algaja vastas, et teiste filosoofia üliõpilastega. Ta oli ise ka noor filosoof. Tundus kahtlane, kas mittemaletaja võit teiste mittemaletajate üle midagi tähendab. Aga mul tekkis kahtlus, et algaja on filosoofiaalase mõtlemisega arendanud mõtlemist üldse. Ükskord tuli turniirile ka üks ilma reitinguta geoloogiaõppejõud ja sai hea koha. Seda võib ülikooli inimestega juhtuda. Filosoof ütles, et tal pole reaalsest nägemisest enam eriti palju järel. See tegi Svenile nalja. Pime filosoof hakkas tahvlile mängimise jaoks malelauda joonistama. Ta joonistas ühte välja tähistava ringi, siis kompis tahvlit mitme välja jagu edasi ja joonistas järgmise ringi täpselt õigesse kohta. Nii hakkas tema käe all malelaud järkjärgult valmima. Mul tekkis ainult küsimus, kuidas ta pärast lamedat pinda kompides nuppude asukohast aru saab. Nuppude asukohad tuli kirjutada kriidiga. Aga kui sellel pimedal oli nii hea ruumitaju, siis võis tõesti arvata, et ta saab ka mängust väga hästi ja kiiresti aru.