Rohekaspruun särk

Arvati, et mõrvad tulid Nõukogude võimu sisemisest loogikast. Naist, kes oli tapnud 4 miljonit inimest, peeti heaks, sest usuti, et teised tema olukorras oleks tapnud veel rohkem. Üks mõrtsukas visati trepist alla. Staadioni seina sisse lõigati väljastpoolt ava, mille kaudu võistluste pealtvaatajad põgeneda saaks.

Kasvatasime põrsaid. Ühelgi põrsal ei olnud me lasknud suureks kasvada. Vähemalt mitte ühelgi isasel, sest kõik põrsad olid emased. Neid kasvatas üks 19. sajandi tegelane. Rääkisin, et üks 19. sajandi tegelane läks kõrgemasse kooli 15-aastaselt ja teine 10-aastaselt. Kõrgem kool ei olnud veel gümnaasium, sinna sai hiljem mindud. Vaatasime emaga noorte leksikoni. Sinna olid pidanud need, kellest seal juttu oli, ise andmeid saatma. Vaatasime ühe kirjaniku kohta käivat artiklit, mis seal sisaldus. Pahandasin, et miks sinna saadetakse liigseid lauseid. Samas andsin järele, et võibolla on see selle leksikoni stiil. Ema juhtis tähelepanu, et see kirjanik on mees, aga ta on enda kohta kasutanud sellist ladina keele vormi, nagu oleks ta naine. Ema lisas, et võibolla tegelikult ongi tegemist naisega. Lähenesime raekojale. Ema küsis, mis raekojas valesti oligi. Tuletasin meelde, et seal oli ahi korrast ära. Lisasin, et võibolla on see nüüdseks juba korda tehtud ja et võibolla seal oli ainult korsten pühkimata. Rääkisin, et kehalise kasvatuse õpetaja mõnitab mind, et mina olevat nõrk, aga tegelikult jõuan mina teistest kiiremini trepist raskete kottidega joosta. Kui joostakse ilma kottideta, siis olen juba teistest aeglasem. Samas suunas kõndis palju õpilasi. Üks poiss ütles, et väiksed Simod ei tohi inimesi vaadata. Vastasin, et mina just tohin, sest mul on suurem vastutustunne. Valmistuti näitama filmi. Räägiti, et selle filmi lõpus kaalutakse mõrva sooritamist abiellumise eesmärgil, aga mõrva ei tehta siiski teoks. Küsisin, miks peab igas filmis mõni mõrv olema. Film hakkas pihta. Seal hakati karjuma. Karjumist kostis samaaegselt nii ekraanilt kui ka selja tagant. Minu ees istuv klassiõde vaatas selja taha ja ütles, et see oli ilus, kui mul punane särk oli. Muidugi, tüdrukutele meeldib punane värv. Küsisin talt, mis värvi särk mul praegu seljas on. Vastasin ise, et rohekaspruun. See klassiõde hakkas endale uusi prille ette panema. Kõigepealt võttis ta vanad prillid eest ära. Ütlesin talle, et ma ei olnudki tähele pannud, et tal juba varem prillid olid. Istusin pingis üksi. Mõtlesin, et nendesse, kellel ei ole pinginaabrit, suhtutakse paremini, sest tundub, nagu oleksid nad kõigi pinginaabrid. Kuigi mina suhtun klassivendadesse halvasti, sest nad kiusavad mind, suhtuvad nemad minusse hästi, sest mul ei ole pinginaabrit ja ma ei näita oma halba suhtumist välja.