Võõrastega ühes toas

Olin võõraste inimestega samas toas. Tahtsin kuulata muusikat, aga ei saanud, sest nendel mängis televiisor. Ütlesin neile, et see saade, mida nad vaatavad, aitab hästi inglise keelt õppida. Selle peale juhtisid nad tähelepanu, et vahepeal räägitakse televiisoris ka läti keeles. Mina olin märganud ainult inglise ja eesti keelt.

Olime akendega vankris. Sellest möödus grupp inimesi, sealhulgas minu klassikaaslasi. Heitsin põrandale pikali, et nad mind ei näeks. Ühes suures majas hakkas üks klassivend minuga rääkima. Lõin talle rusikaga nina pihta. Seejärel märkasin, et ta nina on lömmis. Ta ütles, et nina oli lömmis juba varem. Aga varasemal korral olin selle lömmi löönud ikkagi mina. Sel korral olin teinud täpselt sama liigutuse, mis tol korral. Põgenesin ühte poodi.

Kirjutasin mitu blogisissekannet korraga. Ühe just pandud pealkirja otsustasin ära muuta, sest pealkirja järgi oli juttu sõnakasutusviisidest, aga osad sõnad olid tegelikult raamatu pealkiri. Mul ilmus neljas raamat. Selle andis välja Raun. Sain tema käest ühe eksemplari ja tõin koju. Kaante ümber oli riie, mis hakkas hargnema. Ma ei saanud aru, kas riie on raamatu osa või ainult pakend. Igatahes võtsin selle hargnemise tõttu ümbert ära. Raamat oli püütud trükkida võimalikult odavate vahenditega, seetõttu oli kiri kohati ähmane ja üks leht tuli lahti. Sellist raamatut oli kavas veel poodidesse müügile viia, aga poes võis ta lagunema hakata. Vaatasin, mis on selle raamatu sisu. Koostaja oli Raun ja ma veel täpselt ei teadnud, mis ta sisse on pannud. Raamatu keskel olid värvilised reklaamileheküljed. Esimesel leheküljel olid tõlked. Olin tõlkinud mõned lõigu pikkused Euroopa Liidu kohta käivad dokumendid eesti keelde. Nende all oli ka ingliskeelne originaal. Tõlgete leheküljele järgnes minu Euroopa Liidu teemaline romaan. Romaani järel tulid minu Euroopa Liidu kohta kirjutatud artiklid, millest osad olid juba varasemates trükistes ilmunud. Romaani vahele oli pandud fotosid. Ühel fotol oli mind pildistatud selja tagant saalis üritusel istumas. Mind oli elus vähe pildistatud ja paremaid fotosid ei olnud kuskilt võtta. Kõige rohkem oli fotodel hoopis Rauna. Ühel fotol oli tema üksi. Mõnel fotol olid esiplaanil Raun ja Bristol ning mina tagaplaanil. Sellised fotod moonutasid romaani tähendust. Minu juurde tuli Särgava. Ta ütles, et oli Tallinnas kuulnud, et mul tuleb kahe raamatu esitlus järjest. Sel puhul surus ta kaks korda minu kätt. Vastasin, et mulle võidakse jah iga hetk teatada, et pean esitlusele minema.

Meil oli külas kaks tüdrukut. Mõlemale neist olin varasemal korral oma raamatu kinkinud. Raamatut saades olid mõlemad lubanud, et panevad selle internetti üles. Seda nad ei olnud teinud. Arvatavasti sellepärast, et paremini tuttavaks saades nägid nad, et ma ei ole selline, nagu nad algul arvanud olid. Mäletasin, et olen kinkinud kummalegi oma eelviimase raamatu, aga ei mäletanud, kas ka viimase.

Läksin koos Kristeriga kodu poole. Teel kohtusime kahe vene pätiga, kes meid ähvardasid. Tundsime ära, et samad pätid olid meid ähvardanud ka eelmisel korral. Kolmandal korral võisid nad hakata ähvardust teoks tegema. Ettevaatuse mõttes oleks võinud järgmisel korral minna teist teed. Aga ehk oli parem siiski minna sama teed, sest pätid võisid meid järgmine kord minna ettenägelikult teisele teele varitsema.