Vana kirjand

Olime ühe naise juubelipeol. Oli vana-aasta õhtu. Vaatasime televiisorit. Televiisoris esines teiste hulgas mänguhunt, kes esitas inimestele küsimusi. See nukk oli valmistatud ühe varasema saate jaoks. Et varasemas saates oli ta samuti küsimusi esitanud, siis oligi teda hiljem vana-aasta õhtuti küsimuste esitajana kasutama hakatud. Arutati, millise raamatu järgi see esialgne saade oli tehtud. Mina teadsin ja parandasin teisi, et selleks raamatuks oli "Rasmus, Pontus ja Lontu". Juubilar protesteeris, et ta ei saa korraga rääkida isaga, kes peab ennast väga targaks, ja minuga, kes pean ennast väga targaks. Juubilar oli nii vana, et tegelikult pidas ta ilmselt ise ennast minust targemaks. Pidu hakkas läbi saama ja pidime lahkuma. Ema ütles, et kõige rohkem on põrandat määrinud minu jalanõud. Hakkasin põrandat pühkima. Aga lahkumisega läks kiireks, nii et pidi pühkimise pooleli jätma. Käidi wc-s, mis asus ühes suurtest ruumidest, kus viibisid külalised. Aga hakkas tunduma, et seal käia pole vaja, sest koridoris oli ka palju uksi, millest enamus paistis olevat wc-de uksed. See ei olnud siiski kindel ja vähemalt osad võisid mingite muude ruumide uksed olla.

Roheline erakond jagunes kaheks wc potiks, mis pidasid omavahel sidet. Üks oli erakonna juhatuse oma, teine opositsioonilise rühmituse. Üks opositsioonilisse rühmitusse kuuluv mees oli võtnud endale uue nime. Märkasin, et opositsiooni potis ujuvad kalad. Seejärel märkasin kalu ka juhatuse potis, kuigi seal oli neid vähem. Opositsiooni potis ujus isegi suuri kalu. Ütlesin emale, et meil on vannitoas mingid kalad. Ema arvas, et äkki need on kõhuussid, mis kellegi kõhust sinna on läinud, me sööme vahel kala. Vaidlesin vastu, et inimene ei saa kõhuusse kalast, vaid kalast nakkavad nad lehmale ja alles lehmalt inimesele. Üks võõras naine kuulis seda pealt ja segas vahele, et solkmed nakkavad otse kalalt inimesele, seda isegi praetud kala süies, ja tulevad välja inimese veresoontest. Ma olin bioloogia tunnis õppinud ka solkmeid, aga selle ära unustanud. Mina mäletasin, et vahel tulevad nad suu kaudu välja. Kui näitasin äravoolutorus ujuvaid kalu Klausile, oli ta kohe kindel, et need on solkmed. Ta ütles, et neid on tema sees ka, neid on juba paar ööd järjest tema käe seest välja roomanud. Klaus pani õngekonksu otsa maasikatüki ja püüdis selle abil ühe väikse solkme torust välja. Siis läks ta ära. Mina pesin seebiga käsi. Minu sees ei paistnud usse olevat. Aga ussid võisid olla roomanud vanni põhjast seebi peale ja sinna munenud. Või kui seep selle neutraliseerib, võisid nad olla roomanud ka kraaninupule ja munenud sinna, nii et saan nakkuse pesemist lõpetades kraani kinnikeeramisel. Kui Klaus tagasi tuli, ei olnud torus enam usse näha. Avaldasin arvamust, et see tuleb sellest, et ema lasi sinna pesumasina pesupulbrist vett ja see tappis ussid ära. Klaus ütles, et tema sees on ussid alles ja seetõttu tunneb ta ennast kurnatuna.

Lõppes maleturniir. Sellel oli osalenud ka Andres. Ta ütles, et tema reiting on 1920. Seega oli see minu omast kõrgem. Aga mul oli olnud varem veel kõrgem. Varsti võis Andrese reiting minu omast madalamale langeda. Turniiri nimi oli Tartu Sügisturniir. See oli muutunud üheks Tartus igal sügisel toimuvatest turniiridest. Oli peetud üheksa vooru. Parim laps oli saanud 4,5 punkti. Mina olin saanud natuke vähem. Kui ise selles eas olin olnud, olin alati parima lapse auhinnast ilma jäänud. Nüüd oli mul võimalik parimatest lastest rohkem punkte koguda, aga auhinna jaoks olin liiga vana. Lapseks loeti kuni 18-aastaseid, sest nii kaua käidi koolis. Võibolla oli piir siiski 16-aastaseks saamine, sest siis algab passiiga.

Uus eesti keele töövihik pidi olema kasutusel esimesest klassist viimaseni. Lehekülgi oli selles nii vähe, et ühe õppeaasta kohta sai täita ainult kaks lehekülge harjutusi. Olin saanud ühe kontrolltöö eest kahe, sest seal oli tulnud moodustada lauseid selle kohta, mida teha saab, mina olin vaadanud, et pooltel juhtudel ei saa midagi teha, seetõttu poolte küsimuste peale lause moodustamata jätnud. Aga õpetaja oli arvanud, et lauseid moodustada tuli kõigi küsimuste peale, sest ta võttis asja ainult grammatiliselt, mitte praktiliselt. Vaatasin ka muid eesti keele hindeid. Olin saanud kõrgeid hindeid, aga vahel mitte ainult kahtesid, vaid ka ühtesid. Mul oli käes vana kirjandite vihik. Seal oli ühe kirjandi alla kirjutatud punasega "helina kirjand". Tundus võimalik, et seda pole ma sinna ise vanal ajal kirjutanud, vaid selle on kirjutanud keegi nüüd põhjusel, et nüüd tunnen ma Helinat ja kirjutan vahel blogis tema kirjanditest. Aga hakkas paistma, et need sõnad on vihikusse kirjutatud siiski enne Helinaga tuttavaks saamist, sest järgnev sinine kiri arvestas seda, et punasele kirjale ruumi jääks. Ja lisaks juba loetud sõnadele oli otsitud edasi paremat sõnastust ja kirjutatud punasega veel "heliline unenägu". Mulle oli ilmselt tundunud tol ajal väga eriline, kui ma unenäos selgeid hääli kuulsin, nii et olin sellest kirjandi kirjutanud. Selle kirjandi eest erinevalt mitmetest teistest olin saanud viie. Hinde taha olin kirjutanud: "Ja oh kui vähe vigu!" Seega polnud ma tol ajal veel aru saanud, et vahel pannaksegi kirjandi hinne vigade arvu järgi, vaid olin eeldanud, et parema sisu korral tuleks panna parem hinne.

Kirjutasin endale ümber lõppenud maleturniiri tabeli. Ma ei kirjutanud nimesid loosijärjekorras ega punktide arvu järjekorras, vaid esimesele reale panin ennast, teisele reale oma suurima vastase ja kolmandale reale tema suurima vastase.