Parim pealkiri

Mul oli ees kõigi 19. sajandil kirjutatud eesti luuletuste kogu. 20. sajandil kirjutati juba palju rohkem luuletusi. Nii nagu inimene hakkab vanemaks saades järjest rohkem kirjutama, hakkab ka rahvas tervikuna ajaloo edasi minnes järjest rohkem kirjutama. Pidin luuletused sellest kogust uude kogusse ümber tõstma. Eelviimast luuletust ma uude kogusse panna ei tahtnud, sest see tundus olevat pornograafiline. Aga ema tõlkis sellest ühe rea isa jaoks saksa keelest eesti keelde veidi viisakamalt kui mina olin aru saanud: "On saun ja saunas on vabadus". Üldiselt oligi tegemist viisaka luuletajaga. Aga luuletus tervikuna oleks vist siiski hullem olnud. Meie saunas või kuuris olid külalised. Üks neist lõi meie sael ühe hamba küljest. Küsisin, miks ta saagi lõhub, ja viskasin ta välja. Tegin seda ettevaatlikult, sest esialgu oli ta saega relvastatud. Tegime kodu lähedasele tühermaale peenraid. Aga peenrad võisid minna kaotsi, kui sellesse kohta oleks hakatud ehitama maja. Kõndisin kesklinna suunas. Vahepeal mõtlesin, et mugavam oleks võibolla kõndida käpuli. Aga sain siiski püsti kõndimisega hakkama.

Osalesin pika male turniiril. Vaatasin turniiritabelit. Üks teine vaataja juhtis tähelepanu, et olen K. Sandriga punktide arvult pingereas kõrvuti. Mina ja K. Sander olime mõlemad saanud üle 20 punkti, aga liidril oli neid üle 60 ja mõnel mängijal vahepeale jääv arv. Istusin laua taha. Siis vaatasin, et selles kohas segaksid mängu potitaimed. Seetõttu tõstsin nupud kõrvallauale ümber. Teistel laudadel mängud juba käisid, aga minu vastane polnud veel saabunud. Oleksin võinud tema kella käivitada, aga ei teinud seda. Siis vastane saabus. Ta küsis, mitmes järk mul praegu on. Vastasin, et esimene või teine. Selle järgi oleks mul teine, et K. Sander ütles, et esimese järgu piir on reiting 1975. Aga varem on öeldud, et piir on 1850. Tegelikult ei ole järgu määramine reitingu järgi õige, sest järku tuleb kinnitada igal kolmandal turniiril, aga reitinguarvestusse lähevad kõik turniirid.

Vaatasin pealt malepartiid. Valge liputiival elas rahvas, kes sõi ainult vaarikaid. Nende vastu oli üks teine riik ükskord ühe sõja pidanud. Küsimus oli siiski, kas need vaarikasööjad on üldse inimesed. Üks meie hulgast ütles, et arvatakse, et nad on loomad, aga tegelikult nad on tarkinimesed. Nad kasutavad rääkimiseks kolme häälikut - kolme erinevat ä-d. Sellest ma ei saanud aru, kas erinevad ä-d ongi kõik ä-d või hoopis ä, ö ja ü. Olime kooli duširuumis. Tõsteti ringi ja lõhuti asju. Uksest tuli sisse täiskasvanud mees. Põgenesin teise ukse kaudu. Jooksin läbi riidehoiu ja põgenesin majast riidehoiu ukse kaudu. Sealt keerasin koolimaja taha ja põgenesin kooliõuest elumajade õue kaudu. Oli oht, et seal on suur koer. Aga nooremana olin sealtkaudu käinud mööda ketist lahtisest suurest koerast, kes polnud mulle kunagi midagi teinud. Toomemäel keerasin teisele tänavale. Kui see tänav läbi sai, mõtlesin keerata endisele tänavale. Aga oli oht, et toda tänavat mööda tulevad jälitajad, kes mind näeksid.

Tegin oma blogis kogemata muudatuse, mille järel kaks värskeimat sissekannet jagunesid kahe veeru vahel. Vanemad sissekanded olid endiselt ühes veerus. Aga ühes lasteraamatus olid kõik pildid kahes veerus. Parempoolse veeru piltidel näidati, mis on kapitalistlikes riikides halvasti. Vasakpoolses veerus näidati, mis on Nõukogude Liidus hästi. Ma sain aru, et päriselt on häid ja halbu asju mõlema korra puhul, aga hakkasin vaatama ainult heade asjade veergu, sest head asjad on ilusamad. Heade asjade veerus oli igal pildil kujutatud muuhulgas Lõbusat Võlurit. Klaus vaatas minu blogi. Ta keris teksti kiiresti, nii et nägi ainult märksõnu. Ema soovitas Klausil neid kohti mitte lugeda, kus on juttu ühest sugulasest, sest selle nime nägemine pidavat Klausi ärritama. Mulle oli see uudiseks ja ma ei teadnud põhjust. Klaus korraks peatas kerimise, et ühte luuletust aeglasemalt lugeda. Aga selles luuletuses esines ka selle sugulase nimi, mistõttu Klaus kiirustas siiski edasi kerimisega. Pealkirjad jõudis ta ilmselt läbi lugeda. Kui ta oli kõik sissekanded läbi kerinud, siis küsisin talt, mis oli parim pealkiri. Klaus vastas, et "Tiit Veeber". Nüüd sain aru, et olin kogemata selle pealkirja valesti kirjutanud, sest kirjutama oleks pidanud hoopis "Tiit Pruuli".