Ukse taga

Sõitsime autoga üle Sõpruse silla. Juht sõitis ohtlikult, keerates vastassuunavööndisse, et mööduda bussist. Seejärel möödus ta veel kahest autost ja jalgrattast. Ma ei jaksanud jälgida, kui ohtlik olukord täpselt on. Kirjutasin Helinale lühikese kirja. Kirja alla panin allkirja, mis läks üle pildiks. Pildiga ei jäänud ma rahule, seetõttu hakkasin seda parandama ja suurendama. Kirja kirjutasin Helinale selleks, et talle külla minnes ei peaks suuga rääkima, vaid saaks talle ulatada paberi, kust ta saaks minu juttu ise lugeda. Täna kippus mul Helina Kati P-ga segi minema, kuigi nad ei olnud sarnased. Olin Helina ukse taga, aga kohe ei koputanud, vaid kõigepealt heitsin pehmele asemele pikali ja hakkasin magama jääma. Helinale tuli midagi teatama üks õpetaja, kes astus koputamata sisse. Kui õpetaja lahkus, püüdsin mina endiselt magama jääda. Siis saabusid ema ja mõned vennad, kes läksid samuti Helina ühetoalisse korterisse. Sisenesin nende järel. Ema ja vennad rääkisid, et Henn ja Toomas käivad õpetaja Kirsise tundides. Sain aru, et Kirsis annab neile vist kõiki ingliskeelseid aineid. Nad rääkisid, et Kirsis oli öelnud, et arvuti antaks Hennule ja Toomale, sest neil läheb seda kõige rohkem vaja. Võtsin riiulist raamatu "Kolm musketäri". Võtmisel pillasin selle põrandale, kuigi pidi olema võimalik ka teistsugune raamatu riiulist võtmine. Selle köite esimesed ja tagumised lehed olid lahti ja lendasid segamini. Hakkasin neid õigesse järjekorda tagasi panema. Mõtlesin, et see, et sellel köitel on lehed lahti tulnud, näitab, et "Kolm musketäri" muutub haruldasemaks, sest kõiki lagunevaid eksemplare alles ei hoita. Kui ema ja vennad läinud olid, hakkasin toas ringi vaatama, et kus Helina ise on. Ma ei näinud teda kuskil. Nägin hoopis pimedust. Mängisin, et ma olen pimedaks jäänud, aga et Helina on tegelikult siin.