Tegin lehma häält

Magnetvõtmel oli selline omadus, et kui see vastu kõrva panna, hakkas kuulma rohkem hääli. Näiteks kui keegi rääkis telefoniga, hakkas kuulma lisaks samas ruumis viibijale ka toru teises otsas viibija juttu. Aga ema ei lubanud mul võtit vastu kõrva hoida, sest see olevat aja raiskamine. Pidin seda tegema salaja. Sobiva võimaluse leidsin, kui olin teki all. Siis sain võtme vastu kõrva panna nii, et keegi läbi teki ei näinud. Viibisin kohas, kus esinesid vaimusarnased käheda häälega lauljad. Pugesin nende vahelt läbi, et minema minna.

Kõndisin üle Toomemäe. Nägin seal jalutamas vana naist suure koeraga. Kuskilt hakkas kostma lehma möögimist. Läksin ühte majja, kus tegin lehma häält järgi, et tuletada Toomale meelde, et väiksena tegi ka tema sellist häält. Elektrijagajal oli seina sisse viiv juhe taga. Et jagajal oli lahtiseid metallosi, tõmbasin juhtme tagant ära. Aga jagajasse oli kogunenud nii palju varuelektrit, et jagaja mootor töötas veel mõnda aega edasi. Pille ja vennad hakkasid mängima M. Urmi väljamõeldud kaardimängu. Aga neil ei olnud reeglid õigesti meeles. Pidin neile meelde tuletama, et mängu esimeses faasis välja laotud kaartidest osad tuleb pöörata tagurpidi, et oleks näha, millised on tugevaimad, ja selleks, et vastastel oleks kaarte raskem meeles pidada. Lisaks ei tohi ritta panna kahte sama värvi kaarti, vaid mustad ja punased peavad olema vaheldumisi.